Ühingusse kuuluvad järgmised tõud:

Argentiina Dogi | Bordoo Dogi | Bullmastif | Fila Brasilero | Hispaania Mastif | Inglise Mastif | Itaalia Mastif | Naapoli Mastif | Pürenee Mastif | Tiibeti Mastif | Tosa

Argentiina Dogi

Ajalugu
Argentiina dogi oli aretatud 1920.a. Argentiinas arst Antonio Nores Martinez’i poolt. Hr. Martinez soovis luua niisugust koeratõugu, kes oleks hea partner jahil ja ustav koduvalvur, kelle hoolde saaks näiteks ka lapsi jätta. Tõu aluseks oli võetud Cordoba võitluskoer – valge mastiffitüüpi koer, keda kasutati härja- ja koeravõitlustel. Sellise valiku üheks põhjuseks oli antud tõu valge värv, mis on väga kasulik jahil – jahimees näeb oma koera juba kaugelt. Edaspidises aretuses olid kasutatud Taani dogi, bokser, Hispaania mastiff, bulldog, bullterrier, Pürenee mastiff, pointer, Iiri hundikoer ja Dogue de Bordeaux. Tulemusena oli saadud koer, keda kasutatakse metssea ja puuma jahil, kes on suurepärane koduvalvur ja politseikoer ning kes on samas väga hea pimedate juhtkoer ja lihtsalt seltsiline. FCI tunnistas argentiina dogi kui uut koeratõugu 1973.a. Kahjuks on Ladina ja Põhja-Ameerikas üsna populaarsed keeldule vaatamata koeravõitlused, kus sageli kasutatakse argentiinlasi. Sellise tegevuse tulemusena on see tõug saanud halba mainet ning 1991.a. näiteks oli selle pidamine täielikult keelatud 5-Inglismaal.
Iseloom
Argentiinlane on jõuline, füüsiliselt väga tugev koer ning see on üsna hästi dresseeritav (üks väheseid molosse, kes õpib kiiresti ja huviga). Argentiinlane saab täiskasvanuks väga aeglaselt – tavaliselt kaheaastaselt. See on “ühe mehe koer” – tema armastab küll kõiki pereliikmeid, kuid “juhiks” on talle üks ainuke inimene. Argentiinlased on loomu poolt ülekaitsvad ja peremees peab hoolega jälgima, et koer ei saaks sel põhjusel liiga umbusklikuks võõraste vastu. Kuigi mõnikord räägitakse argentiinlaste “koeravaenlikkusest”, ei vasta see siiski tõele – asi on selles, et isased täiskasvanuks saades muutuvad territoriaalselt agressiivseks – teiste isastega oma territooriumil nad ei lepi, kui pole nendega koos üleskasvanud. Emased argentiinlased on aga üsna leplikud ja sõbralikud olevused, kes võivad elada ühes majas teiste loomadega ilma igasuguste probleemideta.

Koostas:Evelina Sotnikova

Bordoo Dogi

 fotol:

Tõututvustus

Bordoo dogi (edaspidi BD) on üks vanimatest koeratõugudest. 14. Sajandist alates tunti neid Akvitania doggi nime all või lihtsalt doggi krahv Gaston Phebus de Foix-Beari pildil raamatust "Jahipidamine". Veidi enne esimest näitust Pariisis a.1863 said need koerad praegu kasutusel oleva nime Dogue de Bordeaux. Sellel ajal olid kolm erinevat tüüpi: Toulous'I tüüp, Pariisi tüüp ja Bordeaux tüüp. Viimane on originaal tänapäeva BD-st.

Muinasajal kasutati BD-id sõja-ja valvekoertena, võitlustes teiste võitluskoerte ja metsloomade vastu ning suurte metsloomade jahil. Hiljem, kui võitlused keelustati, valvasid nad peremehe valdusi ja kariloomi, vedasid lihakeresid tapamajast turule. BD on alati elanud inimese kõrval ning olnud sõltuv inimese hoolitsusest. Hea töökoerana oli ta vanal ajal isegi kullast kallim.Ilmselt sellest tuleneb ka tema suur kiindumus ning truudus oma isandasse.BD on koer, kes vajab kontakti inimesega.

Vaatamata kahele maailmasõjale on see aukartust äratav tõug tänu väiksele kuid järjekindlale kasvatajaskonnale säilinud tänapäevani.1960 a. keskpaiku BD aretustöö hakkas kasvama ning koeri hakati Prantsusmaalt välja viima teistesse Euroopa riikidesse. BD iseloomus segunevad nii esi-isadelt päritud omadused ,kui ka tänapäeva sobiv sotsiaalne ja hästi käituv koer. Vaatamata tema väga verisele minevikule on hoolika aretustöö tulemusena saadud esile selle tõu parimad omadused. Kuid sellegi poolest tuleb meeles pidada, et vanad vaistud on aastasadade jooksul kandunud edasi ka tänapäeva koera ning vajadusel leidub temas seda plahvatavat jõudu ja kiirust, mis tegid BD-st kunagi võitmatu kaaslase. Tänapäeva BD hirmuäratava välimuse ja rahuliku iseloomu vahel valitseb üllatav vastuolu. Ta võib olla ääretult rahulik (kuid mitte flegmaatiline) ja vaikne, kes ei raiska oma energiat asjatu haukumise või muu sellise peale, vaid jälgib ümbritsevat rahulikult ning samas võib ta muutuda lärmakaks ja agressiivseks kui miski ohustab tema isandaid või valdusi. BD ei ole kerge koer kasvatamiseks. Ta vajab palju pühendumist ja ka oskust austada tema isiksust. Kui ta seda ei saa, siis on teil tegemist suure peavaluga. On koeri, kes veedavad pikad päevad üksi kodus olles ning te ei pane neid tähelegi. BD aga seevastu näitab oma rahulolemattuse välja ja töölt koju tulles võib teil kodus valitseda täielik kaos.See ei tähenda muidugi seda, et ta oleks loll või rumal, vaid ta teeb seda meelega teie kiuste. BD on väga tark koer ja tal on nn. elevandimälu. Ta peab meeles nii hea kui halva ja vastab sellele varem või hiljem vastavalt hea või halvaga. Kui ta aga saab teilt piisavalt tähelepanu ja palju armastust, siis olete saanud endale ustavaima sõbra ning kaaslase, kes annab oma elu teie oma eest. Kuna BD on väga tark koer, võib talle õpetada kõikvõimalikke asju.Talle meeldib õppida ja rakendada oma ajusid. Temast ei saa aga kunagi head teenistuskoera kuna iseseisva koerana otsustab ta ise mida teeb ja millal. Samuti ei saa teda alistada inimese meelevalla alla kuna BD-l puudub omadus alistuda käskudele sunnitult. BD-l on lisaks erakordselt heale mälule ka väga hea kuulmine ja sellepärast ei talu ta karjumist. Kui ta kuskil ringi uitab ning teie esimese kutse peale ei reageeri, siis ärge arvake et ta ei kuule vaid ta lihtsalt see moment ei taha kuulda. Vaatamata oma suurele kogule armastavad BD-d palju liikuda. Nad naudivad kiireid spurte ja jänesehaake. Pikamaa jooksud ning ratta kõrval jooksmine on aga vastunäidustatud. Veel meeldib neile vesi. Nad lausa jumaldavad seda.BD on väga head ujuja. Kui kuskil on porilompe või mudakraave, siis ilmtingimata peab ta sinna kõhuli heitma või püherdama selles. Teiste koertega jalutades ei tohiks unustada võitluskoera tausta. Tuleb vältida kaklusi ning vastavaid olukordi! Nad on terve psüühikaga ja neile meeldib teiste koerte seltskond.Kui talle tehakse aga ülekohut, siis seda ta ei unusta ja esimesel võimalusel üritab kättemaksu. Ärge laske nö."hammast verele", selline koer on tänapäeva ühiskonnas surmale määratud. Kuumade ilmadega tuleb ka olla ettevaatlik. BD ei talu palavust ning seetõttu võib ta saada kergesti kuumarabanduse.

BD iseloomus ühtivad nii hellus, rahulikkus kui ka võitleja. Ta on väga hea valvur ning ääretult truu sõber. Lastega on BD lausa imekspandavalt hell ja kannatlik. Vajadusel tuleb talle anda aga võimalus omale rahule kui ta seda soovib. Et saada esile selles tõus peituv isiksus, nõuab see inimeselt suurt pühendumist. Kui teil on pakkuda talle armastust , palju aega ning kannatlikkust siis õnnitlen Teid. Olete saanud endale tõelise sõbra ja parima kaaslase!

Koostas: Anu Reiman

Standard

FCI rühm II
Pintseri ja snautseri tüüpi koerad, molossi tüüpi koerad ja sveitsi karjakoerad
Nr. 116 (FCI 1995)

Päritolumaa: Prantsusmaa
Kasutus: Kaitse-, valve- ja hoiatuskoer
Lühike tõuajalugu: Bordeaux dogi on üks vanimaid Prantsuse tõuge. Tõenäoliselt on ta Dogide järeltulija. Sõna “dogue” pärineb 14-st sajandist ja umbes samast ajast pärineb ka Gastoni Febuse raamatust “Livre de Chasse” lõik: “Tema hammustus on jõulisem kui kolme jahikoera oma kokku.” Kuni 19-nda sajandini BD-d väljaspool Akvitaaniat peaaegu ei tuntud. Neid kasutati suurte ulukite jahtimiseks, võitluskoertena, valvekoertena, karjakoertena ja lihunike teenistuses. 1863osales esimene BD koertenäitusel Pariisis. BD on ajalooliselt olnud kolme tüüpi: Toulousi tüüp, Pariisi tüüp ja Bordeaux tüüp, kes on ka tänapäeva BD eellane. Maailmasõdade ajal oli BD peaaegu hävinud, kuid juba 60-ndateks oli neid piisavalt, et jätkata aretust.
Üldmulje: Väga jõuline koer lihaselise kehaga, säilitades harmoonilise välimuse. Jässaka, atleetliku ja muljetavaldavana on BD-l väga hoiatav välimus.
Tähtsad proportsioonid: Keha pikkus ületab turja kõrguse, suhtes 11/10. Rinna sügavus on rohkem kui pool turja kõrgusest. Koonu maksimum pikkus on võrdne 1/3 pea pikkusega, miinimum pikkus on 1/4 pea pikkusest. Isasel koeral on pea ümbermõõt enamvähem võrdne turja kõrgusega.
Iseloom: Valvas, julge, kuid mitte agressiivne. Hea kaaslane, väga kiindunud oma peremehesse. Rahulik ja tasakaalukas. Isane on tavaliselt domineerivat tüüpi.
Pea: Kogukas, nurgeline, lai, pigem lühike, eest ja ülalt vaates trapetsikujuline
Kolju: Isasel: kolju kõige laiema osa ümbermõõt on võrdne turja kõrgusega.Emasel võib see olla natuke vähem. Kolju ülaosa on kergelt kumer. Stop on väga rõhutatud, moodustades peaaegu täisnurga. Näoosa on laiem, kui on ta kõrgus. Pea on kaetud sümmeetriliste kortsudega. Need sügavad vaod on liikuvad vastavalt koera näoilmele.
Näopiirkond / koon: Jõuline, lai, tihe, kuid silmade alt mitte täis, pigem lühike, ülaprofiil on kergelt kumer ja mõõdukate nahavoltidega. Laius on kergelt vähenev koonu suunas. Pealt vaates on ta ruudukujuline. Kolju ülaosaga võrreldes on koonujoon suunaga ülespoole. Horisontaalasendis on koonu ots tömp, alaosa tihe ja lai ja koonu alumine ots on ülemisest eespool. Koonu ümbermõõt on peaaegu 2/3 pea ümbermõõdust. Koonu ideaalpikkus on 1/3 – 1/4 pea kogu pikkusest.
Nina: Lai, hästi avanenud sõõrmed, hästi pigmenteerunud ja ühtlustub maski värviga. Tömpnina on lubatud.
Lõuad: Väga tugevad, laiad. Alahambumus. Alalõug on ülalõuast eespool. Mokad ei tohi olla liiga rippuvad.
Hambad: Tugevad, eriti silmahambad. Alumised silmahambad on teineteisest kaugel asetsevad ja kergelt kaares. Lõikehambad on sirges reas, eriti alumised.
Ülahuul: Tihe, mõõdukalt rippuv, liibuv. Kõrvalt vaates on alajoon ümar. Eest vaates on ülahuule servad ühenduses alahuule servadega, moodustades tagurpidise laia V.
Põsed: Väljapaistvad tänu tugevatele lihastele.
Silmad: Ovaalsed, teineteisest kaugel asetsevad. Silmalaugude sisenurkade vahe on võrdne kahekordse avatud silma pikkusega. Aval silmavaade. Värv on pähkelpruunist tume pruunini tumeda maskiga koertel. Heledam värv on lubatud, kuid mitte soovitud nii tumeda kui punase maskiga koertel.
Kõrvad: Suhteliselt väikesed, kergelt tumedamat värvi kui on keha karvkate. Tüvest on kõrva esiosa natuke kõrgemal. Langevad suunaga taha, kuid pole lontis. Esinurk on tihedalt vastu põske, kui koer on valvsas olekus. Kõrvaots on kergelt ümar, ulatudes kõige rohkem silmade kõrgusele. Kõrge asetusega kolju ülajoonel, jättes mulje veelgi laiemast peast.
Kael: Väga tugev, lihaseline, peaaegu silindrikujuline. Nahk on nõtke, avar ja lõtv. Ümbermõõt on peaaegu võrdne pea ümbermõõduga. Peast eraldab kaela kergelt kumer vagu. Hästi moodustunud kaelanahk algab kõri kõrguselt moodustades volte kuni rinnani ilma liialdava rippumiseta. Kael on tüvest väga jäme minnes sujuvalt üle õlgadeks.
Keha / ülajoon: Tihke, lai ja lihaseline selg, turi hästi märgatav, lai, lühike ja tihke lanne, laudjas kergelt alla poole sabajuure kohast.
Rind: Jõuline, pikk, sügav, lai, ulatub küünarnukkidest alla poole. Ribid on hästi kaardunud, kuid ei tee rinda tünnikujuliseks. Rinnaümbermõõt on 25-30 sm suurem kui turja kõrgus.
Alajoon: Kaarjas, moodustub sügavast rinnast ja tõusvast kõhujoonest. Kõhujoon pole ei liiga all(rippuv) ega liiga üleval(hurdalik).
Saba: Väga paks juure kohast. Sabaots ulatub mitte rohkem kui kannani. Madala asetusega ja saba pole ei murdunud ega keerdus, vaid paindlik. Puhkeasendis on sana rippuv, tõustes vajadusel 90-129’ kui koer liigub ilma, et saba ulatuks seljale või oleks rõngas.
Esijäsemed: Tugev luustik, jalad on väga lihaselised.
Õlad: Tugevad, väljapaistvad lihased. Õlgade kalle on 45’ horisontaalis, abaluu-õlavarre kalle on >90’.
Jalad: Väga lihaselised.
Küünarvars: Kuunarnukid pole mitte liiga tihedalt vastu keha ega ka mitte liiga väljapoole suunatud.
Esijalad: Eest vaadatuna sirged või väga laia rinnaga koertel kergelt sisse poole. Küljelt vaadatuna vertiokaalsed.
Kämmal: Jõuline. Küljelt vaadatuna kergelt kumer. Eest vaadatuna vahel kergelt väljapoole kompenseerides nii esijalgade kallet sisse poole.
Esijalalabad: Tugevad. Varbad on tihedalt üksteise vatu, küüned kaardus ja tugevad, padjandid hästi arenenud ja nõtked: koer seisab hästi oma käppadel vaatamata tema kaalule.
Reis: Väga hästi arenenud, suurte nähtavate lihastega.
Tagaosa: Robustsed jalad tugeva luustikuga: head tagajalgade nurgad.
Põlv: Suunaga ette või kergelt väljapoole.
Jalg: Suhteliselt lühike, lihaseline.
Kand: Lühike, kõõluseline, kannaliigese nurk on mõõdukalt avatud.
Pöialaba: Robustne, ilma lisakannusteta.
Tagajalalabad: Natuke pikemad kui esijalalabad, varbad tihedalt üksteise vastas.
Liikumine: Molossi kohta nõtke. Kõndides liikumine vaba, paindlik, maadligi. Tagajalgade hea samm, esijalgade hea ulatuvus, eriti traavides. Kiirelt traavides langeb pea alla, ülajoon kaldub ettepoole. Lühike galopp vertikaalse liikumisega on oluline. Koer on võimeline jooksma lühikest vahemaad väga kiirelt olles maadligi.
Nahk: Paks ja piisavalt lõtv.
Karv: peen, lühike ja pehme katsudes.
Karvkate: Ühevärviline. Kõik liiva toonid, mahagonist isabellani. Soovitavalt tugev pigmentatsioon. Valged laigud on lubatud rinnal ja käppade otstel.
Suurus: Kõrgus peaks vastama kolju ümbermõõdule. Isased: 60-68 cm; emased: 58-66 cm. Lubatud kõikumine –1 cm ja + 2 cm.
Mask:
1) Must mask: must värv on vähe levinud ja ei tohiks ulatuda kolju piirkonnani. Kõrva piirkond, kael ja keha ülaosa võib olla õrnalt musta varjundiga. Nina on must.
2) Pruun mask: nina on pruun, silmaümbris on samuti pruun.
3) Maskita: karv on liivavärvi: nahk on punane. Nina on punakas või roosa.

Kaal: Isased: vähemalt 50 kg; emased: vähemalt 45 kg.
Emased: Sama kirjeldus, kuid vähem väljapaistev.
Isased: Peavad olema kaks normaalselt arenenud ja munandikotti laskukud munandit.

Vead: Iga kõrvalekalle ellpool kirjeldatust tuleb lugeda veaks.
1. Üliagressivne, üliarg
2. Pea on lühike ja ümar ette ulatuvate silmadega
3. Väga bulldogilik: lame pea, koonuosa lühem kui 1/4 pea pikkust
4. Alalõua külgmine kõrvalekalle
5. Kumerselgsus
6. Mitte tuntav sabajuure paksend
7. Esilabajalad sissepoole
8. Esilabajalad liiga väljapoole
9. Lamedad reied
10. Kannanurgad liiga sirged
11. Kannanurgad liiga rõhutatud
12. “Lehmajalad” või “tünnijalad”
13. Väärliikumine
14. Hingeldamine
15. Valge sabaots, valget jalgadel ülalpool kämmalt või pöidasid

Diskvalifitseerivad vead:
1. Pikk, kitsas pea ebapiisava stopiga. Koonuosa pikem kui 1/3 pea pikkust
2. Koonuosa paralleelne pea ülajoonega või suunaga alla (Rooma pea)
3. Kõverad lõuad
4. Mitte alahambumine
5. Suu kinni olles silmahambad pidevalt nähtaval
6. Suu kinni olles keel pidevalt välja rippumas
7. Keerdus või sõlmes saba
8. Atrofeerunud saba
9. Viiulikujuline esiosa viltuste labajalgadega
10. Kannanurk tahapoole
11. Valget peas või kehal, kõik muud värvid peale liiva
12. Identifitseeritav vigastuse defekt

Bullmastif

 fotol: Multi CH, Multi W - Bully World Bruno

Ajalugu

Bullmastifi kodumaaks on Inglismaa. Võrreldes teiste mastiffidega on see tõug alles väga noor. Aretama hakati neid 18-nda sajandi lõpus, kuid koerad, kellest bullmastif (BM) pärineb, on väga aukartustäratava ajalooga, nendeks on - inglise mastif ja inglise buldog.

Vajadus aretada BM-tüüpi koer tekkis tänu salaküttimisele. Karistused olid väga ranged, ka hukkamised polnud haruldased. Metsavahtide töö muutus järjest eluohtlikumaks, sest salakütid ei kohkunud millegi ees. Nii tekkis vajadus koera järele, kes oleks kiire, tugev, julge, vaikselt tegutsev ja kergelt õpetatav. Sündis tänapäeva BM eellane, keda hakati kutsuma "Gamekeeper's Night Dog" (metsavahi koer). Need koerad olid agressiivsemad kui tänane BM. Nendest aegadest on BM-l säilinud omadus vähe haukuda. Oma kogemustest võin lisada, et pole mingi ime, kui noor BM teeb oma suu lahti alles 7-8 kuuselt, ise imestades, et mis see nüüd küll oli?

Iseloom

Algselt oli BM aretatud elama koos ühe inimesega. See eeldas koeralt iseseisvat mõtlemisoskust ja otsuste tegemist. Ka need omadused on neil tänini alles. Sellest tulenevalt ei talu BM kamandamist, ta lihtsalt ei reageeri sellele, sest tunneb, et tema intelligentsi on solvatud. Samuti on BM-l säilinud tugev oma territooriumi ja perekonna valvamise instinkt. Koera õpetamisel tuleb seda kindlasti arvestada, sest valvamist juurde õpetades võib tulemuseks olla tige ja kontrollile allumatu koer. See kõik ei tähenda, nagu oleks BM-i raske treenida. Vastupidi - osates kavalalt ära kasutada tema enesekeskset iseloomu stiimulite abil, võib saada väga häid tulemusi nii kuulekuskoolituses kui ka agility rajal.

Kui teenistuskoer on loodud oma peremeest teenima, siis BM näeks seda meelsasti vastupidises valguses. Noore eas on nad vägagi osavad ära kasutama oma peremehe-perekonna nõrku külgi, et saavutada hierarhilisel pulgal juhtpositsiooni. Ja kui juhtub veel olema domineerivat tüüpi koer, siis pole tulemusi raske ennustada. Selleks, et sellist olukorda ennetada, peaks iga värske BM-i omanik esimesest päevast alates tegema koerale selgeks, mis on lubatud ja mis mitte ning kes on peremees.

Enne kui toote koju BM-i kutsika, tuleks seda otsust põhjalikult kaaluda ja teha endale selgeks - miks te just seda tõugu tahate. Kui te näete silme ees teenimisvõimalust (kutsika hind on ju korralik), siis unustage parem see tõug. "Selliseid" kasvatajaid on varemgi nähtud. Kui te arvate, et toote koju ühe väga prestiižika koera, keda on hea teisest toast tuua ja külalistele näidata, siis unustage see tõug. Sellisest perest pole kutsikale head kodu. Kui teil on aga juba pikemat aega hingel kripeldanud see ainulaadne tõug, te olete teda unes näinud, te olete tema kohta lugenud läbi kõikvõimalikud raamatud, siis TERE TULEMAST BULLMASTIFI MAAILMA!

Koostanud: Merilyn Meristo - oma 6 bullika kogemuse põhjal

Standard

FCI rühm II
Pintšeri ja šnautseri tüüpi koerad,
molossi tüüpi koerad ja
šveitsi karjakoerad
Nr.157
(FCI 24.07.1987)

Päritolumaa: Inglismaa
Üldmulje: Võimsa ehitusega, sümmeetriline, väga jõuline, olemata sealjuures kohmakas; usalduslik ja aktiivne.
Iseloomujooned: Võimas, vastupidav, aktiivne ja usaldatav.
Temperament: Reibas, valvas ja ustav.
Pea
Koljuosa: Suur ja igast küljest vaadatuna ruutjas. Otsmikul kurrud, kui koer on millestki huvitunud, vabalt olles kurde pole. Kolju ümbermõõt on peaaegu võrdne turja kõrgusega; kolju on lai ja sügav.
Stop: Rõhutatud.
Ninapeegel: Lai, sõõrmed on avarad; ninapeegel on sile, mitte terav ega ülespidine külje pealt vaadatuna.
Koonuosa: Lühike: koonu pikkus vastab 1/3 pea pikkusele. Koon on lai silmade alt, jäädes peaaegu sama laiaks kuni nina otsani; tömbiotsaga ja kandiline, moodustades sirge nurga ülemise näojoonega.
Huuled: Mitte liiga lõdvalt rippuvad ega ulatu alalõuast alla poole.
Lõuad / hambad / hambumus: Alalõug on kogu ulatuses lai. Soovituslik on tasahambumus; lubatud on ka kerge alahambumus, kuid mitte soovitav. Silmahambad on suured ja kaugel teineteisest; muud hambad on tugevad, tasased ja õige asetusega.
Põsed: Täidlased.
Silmad: Tumedad või pähklipruunid, keskmise suurusega, koonu laiuse kaugusel teineteisest. Silmade vahel on naha vagu. Heledad või kollased silmad on viga.
Kõrvad: V-kujulised, taha poole murtud ja laia asetusega. Kinnitunud kõrgele nii, et annab koljule ruudu kuju, mis on eriti tähtis. Kõrvad on väikesed ja värvilt tumedamad kui keha. Kui koer on huvitatud ilmega, ulatub kõrva alumine tipp silmade kõrgusele. Rooskõrvad on viga.
Kael: Hästi kaardunud, mõõdukalt, eriti lihaseline, ümbermõõt on peaaegu võrdne turja kõrgusega.
Keha
Selg: Lühike ja sirge jättes kompaktse mulje, kuid mitte nii lühike, et häirib koera liikumist. Küürselgsus või nõgusselgsus on viga.
Lanne: Lai ja lihaseline, mõõdukalt sügavad puusad.
Rindkere: Esirind on lai ja sügav, ulatudes esijalgade vahele; rindkere on sügav. Saba: Kõrge asetusega, tüvest jäme ja saba otsa poole kitsenev. Ulatub kannani, sirge või kaares, mitte püstise hoiakuga. Konkssaba on viga.
Jalad
Esijalad
Üldmulje: Võimsad ja sirged, tugeva luustikuga, teineteisest kaugel, moodustades sirge esiosa.
Labaluud: Lihaselised, kaldus ja võimsad, mitte rasked.
Randmed: Sirged ja tugevad.
Käpad: Hästi kaardunud kassikäpad, ümarad varbad, kõvad päkad. Soovitavalt tumedad küüned. Lamedad käpad on viga.

Tagajalad
Üldmulje: Võimsad ja lihaselised, mitte kohmakad.
Sääred: Hästi arenenud, jõulised ja hästi liikuvad.
Kannad: Mõõdukad nurgad. "Lehmajalad" on suur viga.
Käpad: Hästi kaardunud kassikäpad, ümarad varbad, kõvad päkad. Soovitavalt tumedad küüned. Lamedad käpad on viga.
Liikumine: Väljendab jõudu ja eesmärki, milleks see tõug on aretatud. Liikudes otse, ei tohiks esi- ja tagajalad sattuda risti, parem esi- ja tagajalg liiguvad samaaegselt. Seljajoon püsib kindlana, vaatamata tagajalgade võimsale liigutustele. Liikumine on tasakaalukas ja harmooniline.
Nahk: Paks, rohke ja lõtv kogu keha ulatuses. Nahka on eriti palju peas, kus see moodustab volte ja kurde, ja kaela alaosas, kus moodustab lõualoti.
Karvkate
Karv: Lühike kõva, vastupidav ilmastikule, liibudes tihedalt vastu keha. Pikk, siidine või takjane karvkate on viga.
Värv: Mistahes tiiger-toonid (brindle), liivavärv (fawn) või punane (red); värv peab olema puhas ja läikiv. Väike valge märk rinnal on lubatud. Muud valged laigud mittesoovitavad. Väga tähtis on koonuosa must värv (mask), mis muutub heledamaks silmade suunas, tumedad täpid silmade ümber annavad parema ilme.
Kasv ja kaal
Turja kõrgus: Isastel 63,5-68,5 cm, emastel 61-66 cm.
Kaal: Isastel 50-59 kg, emastel 41-50 kg.
Vead:
Kõik kõrvalekalded eelmainitud näitajatest loetakse vigadeks vastavalt tõsidusastmele.
NB! Isasel peavad olema kaks normaalset arenenud munandikotti laskunud munandit.

Fila Brasilero

Tõututvustus

See on tõug, kellel on väga polaarne iseloom: äärmiselt leebe oma perega, äärmiselt kuri võõrastega. Ühes Lõuna-Ameerika riigis on selle tõu ustavus nii legendaarne, et käibel on lausa vanasõna: "ustav nagu fila". Jah, räägin teile fila brasileirost ehk eesti keeli brasiilia mastifist (edaspidi fila).

Kui alustada algusest, siis nagu paljude teiste tõugude puhul, pole ka fila ajalugu kristallselge. On erinevaid versioone tõu tekkeloost, kuid kõige sagedamini leiab kirjandusest märkmeid, et tõenäolisteks fila eellasteks olid inglise mastiff, bullenbeisser, verekoer, erinevad buldogid ja fila terceirence.

Nimetatud tõugudelt päritud omadused paistavad filas praegugi kenasti välja: verekoeralt sai fila "paar numbrit suurema kasuka" ehk rohke lõdva naha, iseloomuliku liikumise, meloodilise haukumise ning suurepärase haistmismeele; mastiff andis tõule toeka ja kompaktse kere, massiivse pea, vapruse ja head valvurieeldused; keskaegselt buldogilt ja bullenbeisserilt, keda peetakse ka dogi eellaseks, omandas fila agressiivsuse ja põikpäisuse ning pikad tagajalad.

19. sajandi alguses Brasiiliasse rännanud Portugali kolonisaatorid vajasid julget, truud, tugevat ning hea töövõimega abilist, kes päeval aitaks karjamaal koduloomi ohjes hoida, öösel aga valvaks peremehe territooriumi ning hoiaks eemal soovimatud kahe- ja neljajalgsed. Filasid kasutati samuti jaaguaride ning väiksemate metsloomade jahil ja õpetati jälitama ning tabamisel kinni hoidma peremehe juurest põgenenud orje (sõna "filar" tähendab portugali keeles "hoidma").

Paraku on tänapäeval fila funktsioon pisut muutunud - nagu paljude teiste tõugude puhul, on temast saanud valdavalt näitsekoer; kasvatajaid, kes rõhuksid oma aretustöös fila heale töövõimele, tasakaalus närvisüsteemile ja temperamendile, ei ole sugugi palju. Näitusekoeri aretavad kasvatajad võib ära tunda kasvõi selle järgi, et filale massiivsuse ja atraktiivsuse lisamiseks on neid paaritatud mastifite, saksa dogide ja napoli mastifitega. Sellisel moel massiivsust kogunud koeri toetatakse näituseringis, ent töötamiseks on nad juba liiga kohmakad. Säärane teguviis ja vere sogamine on toonud kaasa hulga muresid eelkõige ebastabiilse närvisüsteemi näol.

Tüüpilist fila iseloomustab kõige paremini kõrge ojeriza (portugali k. "loomupärane vihkamine") võõraste suhtes, mida mõned eksemplarid väljendavad juba 8 nädala vanustena. Vastupidiselt teistele kutsikatele ei tunne pisike fila vajadust mängida võõraste koertega, ta saavutab väga kiiresti läheduse oma peremehega ning väldib lähedast suhtlemist nii võõraste inimeste kui neljajalgsetega.

Kutsika arenemise seisukohalt on siiski väga tähtis, et ta saaks maast madalast harjuda tundmatute olukordade, häälte ja olenditega, mis aitavad tal koguda enesekindlust. Kuigi fila ei ole üldiselt teiste koerte suhtes agressiivne, võib siiski ette tulla erandeid, seepärast on soovitav harjutada kutsikat ka teiste koerte lähedusega. Paljud panevad ette harjutada kutsikat võõraste inimeste tähelepanuga, kuid üldiselt ei taha ükski fila juba noorest peast, et võõras teda puudutaks ja mingil juhul ei tohi teda selleks sundida.

Ojeriza võib filal alguses väljenduda ebakindlusena; mõned peavad seda isegi arguseks, kui kutsikas inimese sirutuvast käest eemale tõmbub ja eest ära jalutab, kuid sellise suhtumisega väljendab ta juba varakult, et võõrad on talle ebameeldivad ning tal ei ole nendega asja. Mõni julgem filahakatis võib võõraste peale ka uriseda ja haukuda, kuid sageli ei olda veel nii enesekindel, et rünnata. Umbes aastaseks saades on fila nii palju küpsust kogunud, et ei kohku tagasi ründamast, kui selleks vajadus tekib, kuigi selline enesekindlus võib mõnikord avalduda ka seitsme- ja isegi viiekuiste filade puhul.

Mitte mingil juhul ei tohiks täiskasvanud fila üles näidata närvilisust või ebakindlust, kuid peab silmas pidama, et fila võib lugeda provokatsiooniks ka sellist käitumist, kui võõras inimene teda üksisilmi jõllitab, ning asuda oma peremeest kaitsma. Fila ei ole nagu saksa lambakoer, keda võib käsu peale saata rünnakule ja käsu peale tagasi kutsuda - temal on veres kaitsta oma peremeest, kui ta arvab, et olukord on ohtlik ja sageli piisab üsna vähesest, et fila olukorda ohtlikuna tõlgendaks.

Eelnevale toetudes on oluline, et koer õpiks kutsikast peale oma peremehele kuuletuma ja vajadusel rahunema, sest ainult jõuga ei pruugi 40-50 kg kaaluvat vihast koera kinni hoida. See omakorda ei tähenda, et filat peaks tema reageerimise eest karistama. Karistades olukorras, kus fila teeb, mida ta on sündinud tegema, võib koera närvisüsteem saada kannatada ning arvestades, kui väga fila tahab oma peremehele meele järgi olla, võivad karistused viia teda suurde segadusse, muutes koera ebakindlaks ja närviliseks.

Kuigi fila võib olla kohati väga põikpäine, on talle siiski üsna kerge õpetada kuulekuse põhialuseid, sest ta võiks kasvõi nahast välja pugeda, et peremehele meele järele olla. Samuti võib noore filaga proovida jäljekoolitust, sest selleks otstarbeks on neil suurepärane nina. Dressuuri juures peaks meeles pidama, et vastupidiselt võõrastesse suhtumises, on ta oma pereliikmete vastu väga õrn ning füüsiline karistamine või liigne koera peale kärkimine võivad teda sügavalt traumeerida.

Nagu eelpool öeldud, saavutab fila kiiresti oma peremehega lähedase kontakti ja ühtlasi tähendab see seda, et koer saadab oma pereliikmeid varjuna (kasvõi tualettruumi). Ta ei ole koer, kelle võiks jätta tavaliseks aiavalvuriks õue omapead, ilma et tal oleks pidev kontakt omanikuga, rääkimata sellest, et kasutada teda ketikoerana. Fila vajab omaniku lähedust nagu õhku, et näidata talle oma suurt armastust. Eesti kliimas ei ole neid talvel väljas pidada mõeldav, sest imelühike karvkate ei ole piisav, et neid külma eest kaitsta.

Paljusid kindlasti huvitab, kuidas suhtub fila lastesse. Fila on suurepärane koer, kui peres juhtub olema lapsi. Ta on väga kannatlik ja sõbralik, paljud neist lausa jumaldavad põngerjaid ja pole sugugi haruldane, et pere väike põnn teeb oma esimesed sammud just nimelt fila najale toetudes ning tema kasukast kinni hoides. Siiski tuleb meeles pidada, et fila armastus laste vastu ei laiene automaatselt võõrastele mudilastele, sest fila jaoks on iga võõras vaenlane. Kui peres on lapsed, kellel käib tihti sõpru külas, siis on kõige targem koer selleks ajaks kusagile kinni panna, et ei juhtuks õnnetusi, sest fila võib tõlgendada laste omavahelist müramist "oma lastele" liiga tegemisena ning asuda neid koheselt kaitsma.

Kui rääkida fila tervisest, siis üheks suurimaks probleemiks selle tõu puhul on puusa- ja küünarliigeste düsplaasia. Missouris asuva Loomade Ortopeedilise Sihtkapitali - OFA - andmete põhjal on fila 2002. aasta seisuga 14. kohal tõugude hulgas, kus puusaliigesedüsplaasia on kõige enam levinud. Küünarliigesedüsplaasia osas on fila samade näitude põhjal 7. kohal. Üks, mida kõik filaomanikud õigustatult kardavad ja millele tähelepanu peaks pöörama, on maokeerd - äärmisel eluohtlik seisund, mille puhul kiire esmaabi on hädavajalik. Et maokeeru tekkepõhjuseid ei ole veterinaarid suutnud täpselt määratleda, siis põhilisteks õpetussõnadeks võiksid olla: mitte toita koera vähemalt 1 tund enne ja 2 tundi peale aktiivset mängimist või jooksmist; mitte lasta äsja aktiivselt mänginud, jooksnud või kõhu täis söönud koeral juua suurtes kogustes vett; tõstetud toidukausi dilemma puhul pole suudetud veel üksmeelset otsust välja kujundada, seepärast sööb minulgi üks koer maas olevast, teine tõstetud kausist. Mõnede liinide puhul on aktuaalsed ka silmahaigused entroopia ja ektroopia, mõlemaid saab likvideerida operatsiooni teel.

Andes soovitusi fila muretsemiseks, kes oleks hea oma tõu esindaja, soovitan kasvatajatega suheldes pöörata tähelepanu järgmistele punktidele:

- kasvataja, kelle kuulutus on üleval igas teises kutsikate müügikuulutustega tegelevas internetiportaalis või kes pakub aastaringselt kutsikaid, ei ole kindlasti hea kasvataja;
- küsi, kas kutsika vanematele on tehtud terviseuuringud, eelkõige puusa- ja küünarliigesedüsplaasia röntgen, ning küsi koopiaid uuringute tulemuse dokumentidest;
- küsi, kas kutsika vanematele on tehtud temperamendi test. Fila kõige olulisemaks tunnuseks, mis eraldab teda teistest tõugudest, on ojeriza ja tema kaasasündinud temperament. Kohusetundlik ja tõule head sooviv kasvataja laseb aretuseks mõeldud koertele teha temperamendi testi;
- küsi, kas kutsika vanemad on käinud näitustel ning milliseid tulemusi on nad seal saavutanud. Kui kasvataja pole vaevunud oma koera tõu spetsialistidel hinnata laskma, siis kuidas ta teab, et just too koer kasvõi oma välimiku poolest üldse aretusse sobib?

Koostas: Triin Edasi, kahe fila omanik

Standard

FCI rühm II
Pintseri ja snautseri tüüpi koerad,
molossi tüüpi koerad ja
sveitsi karjakoerad
FCI Nr. 225

Päritolumaa: Brasiilia
Üldmulje: Tüüpiline molossitõug jõulise kehaehituse, täisnurkse ning kompaktse struktuuriga, ent harmooniline ja proportsionaalne. Hoolimata massiivsusest on tema väledus kergesti märgatav. Emased peavad olema silmatorkavalt feminiinsemad, mis eraldab neid hetkega isastest.
Iseloom ja temperament: Seda tõugu iseloomustavad silmapaistev kuraas, kindlameelsus ning vaprus. Ta on kergesti alluv ja sõnakuulelik oma peremehele ning perekonnale, samuti äärmiselt tolerantne oma pere laste suhtes. Tema ustavusest on käibele tulnud Brasiilia vanasõna - truu nagu fila. Ta otsib alati oma peremehe seltskonda. Üks talle iseloomulikest joontest on "ojeriza" (antipaatia, vihkamine võõraste suhtes). Fila näib rahulik ja enesekindel ega lase end heidutada võõrastest häältest ega ümbrusest. Ta on ületamatu valvur, samas võib ta instinkti ajel jahtida metsloomi ning valvata karja.
Liikumine: Filal peab olema pika sammuga elastne kõnnak, mis meenutab suure kassi kõnnakut. Üheks fila iseloomulikumaks omaduseks PEITSIMINE (küliskäik) - kõnnak, kus sama külje esi- ja tagajäse liiguvad sünkroonis ehk paaris, põhjustades keha vetruvat liikumist mööda seljajoont kuni sabani (nn. kaamelikõnnak). Käimisel hoiab ta oma pead madalamal kui on tema tagaosa. Filal on sujuv, vaba ning pikasammuline jõulise liikumisega traav. Tema galopp on üllatavalt võimas. Tänu lõtvadele liigestele, mis on omased mastiffidele, annab fila liikumine tunnistust sellest, et ta on võimeline silmapilkseks ja väga kiireks suuna muutmiseks.
Ilme: Puhkeolekus on see rahulik, suursugune ning täis enesekindlust, ealeski ei ole ta tüdinud või äraoleva ilmega. Valvsana peegeldub tema silmadest kindlameelne ja ergas pilk..
Pea: Fila pea on suur, raske, massiivne ja alati keha suhtes proportsionaalne. Ülalt vaadates meenutab keha trapetsisarnast kujundit, milles pea asetseb pirnikujulisena. Külgvaates peaks koonu ning kolju suhe olema üks ühele, kusjuures koon on kergelt lühem kui kolju.
Koljuosa: Profiilis on näha kolju sujuv üleminek stopilt kuklakühmule, mis on eriti hästi märgatav ning väljaulatuv just kutsikal. Eestvaates on kolju suur ja lai, ülaosa kergelt kumer. Külgmised jooned on peaaegu vertikaalsed, kitsenedes koonu otsa suunas. Stop pole kunagi nähtav.
Stopp (üleminek otsmikult koonule): Eestvaates ei ole seda praktiliselt näha. Laubavagu tõuseb sujuvalt suunaga üles. Külgvaates on stopp madal ja kaldus ning on näiliselt moodustunud ainult tänu hästi arenenud kulmukaartele.
Koonuosa: Tugev, lai ja sügav, alati kolju suhtes harmooniline. Ülaltvaates on koonuosa silmade alt täidetud, väga kergelt aheneb koonu keskosas ning laieneb taas koonu lõpuosas. Külgvaates on koonujoon sirge, võib olla ka rooma nina, kuid mitte kunagi suunaga ülespoole. Koonu esiots on peaaegu risti ülaosa suhtes, tekitades väikese kaare otse nina all. Täiusliku kumeruse moodustavad ülemised mokad, mis on paksud ja lõdvalt rippuvad, kattes alumisi huuli ning andes koonu alaosale kuju, mis on peaaegu paralleelne ülaosaga. Huule serv on alati nähtav. Alumised huuled on lähestikku hoiduvad ning liibuvad kuni kihvadeni, sealt edasi lõdvenevad nii, et hammaste rida on nähtav. Koon on juurelt väga sügav, kuid ei ületa koonu pikkust. Alumiste ning ülemiste huulte liitumiskoht moodustab sügava tagurpidi U.
Ninapeegel: Hästi arenenud avarad ninasõõrmed ei tohi olla sama laiad kui ülemine lõualuu. Värvus must.
Silmad: Keskmised või suured, mandlikujulised, üksteisest kaugel asetsevad, keskmise või sügava asetusega. Värvus võib varieeruda tumedast kastanpruunist kuni kollaseni, olles alati harmoonias karvkatte värvusega. Lõdva naha rohkuse tõttu on paljudel isenditel rippuvad alumised silmalaud, mida ei peeta veaks kuna selline detail süvendab sellele tõule tüüpilist melanhoolset ilmet.
Kõrvad: Rippuvad, suured, jämedad, V-kujulised, tüve juurest laiad ning altotsast kitsenevad, ümmarguste otstega. Kinnitunud kolju tagaosas, olles ühel joonel silmade kõrgusega, kui koer on rahulikus olekus. Ülestõstetuna tõusevad kõrvad tavalisest positsioonist kõrgemale. Kõrva tüvi on viltune, esiosa asetseb kõrgemal kui tagaosa. Kõrvad langevad põskedele või hoiavad tahapoole, lastes paista kõrva sisemusel.
Hambad: Laiemad kui on pikkus. Tugevad ja valged. Ülemised lõikehambad on juure lähedalt laiad ning äärtest teravad. Kihvad on tugevad ja lahus asetsevad. Ideaalne on käärhambumus, kuid lubatud on ka tasahambumus.
Kael: Erakordselt tugev ja lihaseline, jättes mulje lühikesest kaelast. Kuklajoon on kergelt kumer ning koljust hästi eraldatud. Kurgu all on lotid.
Ülajoon: Turjajoon on kaldus. Abaluud asetsevad üksteisest eemal ning madalamal kui laudjas. Peale turja muudab ülajoon suunda, tõustes sujuvalt laudjani, ilma et tekiks nõgus või kumer selg.
Laudjas: Lai ja pikk. Kallak horisontaaljoone suhtes on umbes 30°. Asetseb turjast veidike kõrgemal. Tagantvaates peab laudjas olema lai ning laius on peaaegu võrdne rindkere omaga, emaste puhul isegi laiem.
Keha: Tugev, lai ja sügav, kaetud paksu ja lõdva nahaga. Rindkere on pikem kui alakeha. Keha pikkus on võrdne turja kõrgusega pluss 10% mõõdetuna õlaliigesest kuni istmikuluuni.
Rindkere: Ribid on hästi kaardunud, kuid ei kahjusta õlgade positsiooni. Rinnakorv sügav ja lai, taandudes küünarnukkide kõrgusele. Hästi rõhutatud rinnakorv.
Lanne: Lühem ja mitte nii sügav kui rindkere, eraldades neid teineteisest selgelt. Emastel on lanne madalam osa rohkem arenenud. Ülaltvaates on lanne kitsam kui rindkere ja laudjas, kuid ei tohi moodustada taljet.
Alajoon: Rinnaosa on pikk ja kogu ulatuses paralleelne maapinnaga. Kõhujoon kaardub kergelt tõusvas joones, kuid ei ole kunagi hurdalik.
Jäsemed
Esijäsemed: Ideaalne õlgade struktuur on moodustatud kahest võrdse pikkusega luust (abaluu ja õlavarreluu), mis moodustavad 45° nurga horisontaaljoone suhtes. Õlavarreluu moodustab abaluu suhtes umbes 90° nurga. Abaluu ja õlavarreluu vaheline ühendus moodustab õlaliigese, mis peab asetsema rinnaesise kõrgusel, kuid veidi sellest tagapool. Ideaalses asendis jääb õlaliiges küünarnuki ja turja vahele. Kujuteldav turjalt alla laskuv läbiv joon peab lõikama küünarnukki ning jõudma jalalabani. Esijäsemed peavad olema paralleelsed, sirged kuni kämmaldeni ning tugeva luustikuga. Kämblaluud on tugevad ja silmatorkavad, kämblaliigesed lühikesed ja kergelt kaldus. Jala pikkus maast kuni küünarnukini peab olema võrdne küünarnuki ning turja vahelise pikkusega.
Käpp: Tugevate ja kumerate varvastega, mis ei asetse väga lähestikku. Padjandid on paksud ja sügavad. Jalalabade korrektne asetus on suunaga ette. Küüned on tugevad ning tumedad, lubatud on ka valged, kui see on vastava varba värv.
Tagajäsemed: Tagajäsemed on esijäsemetest vähem jõulisemad, kuid ei tohi olla kerge kondiga. Reie ülaosa piiravad kumerad musklid, taandudes pöidadeks, mis lisavad tagaosale kumerust. Sel põhjusel peavad pöiad olem parajalt pikad. Paralleelsed, tugevad, pöialiigesed kergelt kaardus. Tagumised pöiad kõrgemal kui esimesed. Põlveliiges ja kand on üksteise suhtes mõõduka nurga all.
Käpp: Pisut ovaalsem kui esijäseme käpp, kuid muidu vastab kirjeldus esimeste omale. Ei tohi olla lisavarbaid.
Saba: Juurelt väga lai, keskmise asetusega, ulatudes kannani ja kitsenedes kiiresti saba otsa suunas. Valvsas olekus, on saba tõstetud kõrgele ning käänak saba lõpuosas on rohkem rõhutatud. Saba ei tohi langeda seljale ega hoida rõngasse.
KASV JA KAAL
Turja kõrgus: Isastel 65-75 cm, emastel 60-70 cm.
Kaal: Isastel min. 50 kg, emastel min. 40 kg.
KARVKATE
Karv: Lühike, sile, tihe ning liibuv.
Värvus: Lubatud on kõik puhtad värvid v.a. diskvalifitseerivad värvid (valge, hiirehall, laigulised või tähnilised koerad, must punakaspruunide laikudega). Tiigrivärvi (brindle) puhul võivad triibud olla rohkem või vähem selgepiirilised. Must mask võib olla või mitte. Kõikide lubatud värvuste puhul on lubatud valged laigud jäsemetel, rinnal ja sabaotsal. Teistel kehaosadel on valged laigud ebasoovitavad. Kui rohkem kui ¼ keha pinnast on kaetud valge värviga, on see karistatav viga.
Nahk: Üks iseloomulikumatest omadustest selle tõu puhul on tema paks, lahtine nahk tervel kehal, peamiselt kaelal, kus ta moodustab rõhutatud lotid. Paljudel isenditel jätkuvad voldid rinnal ja alakehal. Mõnedel koertel on voldid pea külgedel, samuti turjal, taandudes õlgadel. Kui koer on rahulikus olekus, on pea kortsudest vaba. Valvsas olekus moodustuvad pealaele piki koljuvagu väikesed kortsud.
VEAD
Üldised vead: Krüptorhism või monorhism (peitemundandilisus); koer, kelle välimust on muudetud kunstlike vahenditega; albiinod; tüübi puudulikkus jne.
Diskvalifitseerivad vead:
1. Agressiivsus omaniku suhtes
2. Argus
3. Roosa ninapeegel
4. Ülehambumus
5. Alahambumus, kus kinnise suu puhul on hambad näha
6. Ühe kihva või purihamba (v.a. kolmanda) puudumine
7. Sinised (portselanivärvi) silmad
8. Kupeeritud kõrvad või saba
9. Turjast madalam laudjas
10. Kõik valged, hiirehallid, laigulised, tähnilised, marmorivärvi või mustad pruunide laikudega koerad
11. Minimaalsest lubatust väiksem turja kõrgus (alla 65 cm isastel, 60 cm emastel)
12. Lahtise naha puudumine
13. Küliskäigu puudumine

Väga tõsised vead:
1. Väike pea
2. Liibuvad ülemised huuled
3. Eestvaates rõhutatud stop
4. Esiletungivad silmad
5. Kahe hamba (v.a. P1) puudumine
6. Lottide puudumine
7. Apaatsed või arad koerad
8. Paugukartlik koer
9. Karpselg
10. Ühetasane ülajoon
11. Ülemäära rõhutatud kõhujoon
12. Lehmajalad
13. Puudulikud taganurgad
14. Kerge luustik
15. Põhiolemuse puudumine
16. Lubatust suurem turja kõrgus (isastel 75 cm, emastel 70 cm)
17. Valged laigud, mis ületavad ¼ keha pinnast
18. Pigmendi puudumine silmalaul
19. Ümmargused silmad
20. Ruutjas kehakuju

Tõsised vead:
1. Lühike koon
2. Väikesed kõrvad
3. Kõrge asetusega kõrvad (kui koer on rahulikus olekus)
4. Ülemäära heledad silmad
5. Kortsud laubal, kui koer on rahulikus olekus
6. Alahambumus
7. Kahe hamba puudumine
8. Voltjas nahk kurgu all, mis pole lott
9. Nõgus selg
10. Kitsas laudjas
11. Seljale langev rõngas saba
12. Vähese sügavusega rinnakorv
13. Kämmalde või pöidade kõrvalekalle
14. Rõhutatud taganurgad
15. Lühike samm

Pisivead: Kõik ebakõlad standardiga.

Hispaania Mastif

Iseloom

Tänu oma töö iseloomule, on hispaania mastifil säilinud oskus olla toimida iseseisvalt. Valvamist ei pea talle õpetama, see on kaasa sündinud oskus. Tänu sellele on ta ka väga eneseväärikas, ei talu kamandamist, võin selle peale lausa solvuda. Tihti jätab ta vastasele mulje, et kohe-kohe ründab, tegelikult pole tal seda plaaniski teha.

Hispaania mastifi valveinstinktid ärkavad tavaliselt pimeduse saabudes, oli see ju aeg, kui hundid asusid ründama. Ta muutub rahutuks, reageerib haukudes igale krõbinale, mis tuleb lähima 10.km raadiusest. Tema häälel on eriliselt tugev ja heliline kõla, et võimalikult kaugele kostaks, kes sel territooriumil peremees on.

Tingimuste suhtes on ta väga vähenõudlik. Näiteks oskab ta varuda omale vett, kaevates vihma perioodil maa sisse suure augu. (Ja mina mõtlesin, miks mu aias on kuni meetrise (!) läbimõõdu ja poole meetrise sügavusega augud - jällegi üks esiisadelt päritud instinkt). Varjualust eelistab ta ise valida, see peab olema koht, kust on ülevaade kõigele toimuvale. Talvel kaevab ta end lihtsalt lumme.

Kõige suhtes, mis on võõras ja ohustab tema territooriumi, võib ta üles näidata teatavat agressiivsust, kuid oma pere suhtes mitte iialgi. Lapsed võivad tal seljas ronida, ilma et ta sellest väljagi teeks. Ka võib laps mängida tema toidukausis, teine koer aga mitte iialgi.
Samas võib ta teiste perekoerte suhtes vahel üles näidata armukadedust, ta tahab olla tähelepanu keskel.

Tegemist on koeraga, kes oskab käituda ja kes ootab, et temaga suheldakse kui võrdsega. Austage teda ja ärge pange tema elevandikannatust proovile !

Välimus

Hispaania mastif on jässaka ja robustse kehaehitusega, jättes esmapilgul mulje kohmakast koerast. Ta on väga suur, üsna pika kehaga ja võimsa rindkerega. Keha on ristkülikukujuline, lihaseline ja tugeva luustikuga.Pea on massiivne ja tugevate lõugadega. Kaelal on sellele tõule iseloomulik rippuv nahavolt. Tagajalgadel võivad olla topelt kannused, mis on samuti antud tõu eripära. Lühike karvakate on sirge, tiheda viltja aluskarvaga. Nahka peab olema rohkelt ning see liigub keha peal vabalt. Värvid ulatuvad liivatoonist punaseni, hundihallist mustani. Valge värv ei tohiks domineerida. Karvakate võib olla ka mitmevärviline, laiguline. Seljal ja sabal on karva pikem kui mujal kehal. Silmad on väikesed. Ilme, mis on rahulik, lõõgastunud ja muretu, varjab äärmist tähelepanu ümbritseva suhtes. Kõrvad on tipust teravnevad ning rippuvad. Saba on kaetud pikkade karvadega ja koer hoiab teda all. Kuigi tegemist on väga massiivse tõuga, on tema liikumine vaba ja sujuv.

Eristatakse kahte tüüpi hispaania mastifit: suurem ja võimsam mägedest pärit mastin pesado (raske mastif) ja kergem steppidest pärit mastin ligero (kerge mastif). Raskemat tüüpi koeri näeme näitustel, kuivõrd nende välimus on muljetavaldavam ning nad on ka populaarsemad, eriti Põhja-Hispaania mägedes. Neil on võimsam pea, jämedam luustik, rohkem lõtva nahka, suurem rinnalott ja ta võib kaaluda üle 90 kg. Kergem tüüp on aga kiirem, liikuvam ja lihaselisem ning rohkem levinud Kesk- ja Lõuna-Hispaanias. Sellegipoolest ei peeta neid tüüpe eri tõugudeks, vaid ühe tõu eri variatsioonideks.

Lõpetuseks

Iseloomuomadustelt on hispaania mastif tüüpiline karjavalvekoer ning sarnaneb oma "sugulasele" anatoolia lambakoerale. Nad on loomult üsna iseseisvad. Ka ei vasta nad inimese hellusele samal viisil kui puudel, kuldne retriiver või bokser, vaid on pigem rohkem äraolevad. Samuti on nad väärikad, suursugused ja vahel isegi liigselt demonstratiivsed. Emased võivad jätta veelgi ülbema mulje, isased seevastu on pehmema iseloomuga. Sama on emased hoolitsevamad ja nutikamad. Sellegipoolest on see tõug lojaalne ja armastab oma peret jäägitult, olles valmis end ohverdama et vajadusel kaitsta peret või karja. Ka tahab ta olla inimese lähedal ja järgneda talle kõikjale. Neil on tugev territooriumi tunnetus ning seetõttu vajavad nad peremehepoolset kinnitust, et tema piirkonda sattunud inimene on teretulnud, sest sissetungijat ta oma alale ei lase. Kuna nad on iseseisva mõtlemisega, ei pruugi ta alati alluda peremehele ning võõrast aeda lasta, olgugi, et ohtu pole. Mõnedel koertel on võime vahet teha sõbral ja vaenlasel. Erinevalt teistest karjavalvekoertest nagu kaukaasia lambakoer või lõuna-vene lambakoer, ei ründa hispaania mastif kunagi ootamatult, ta hoiatab alati enne ründamist haukudes ja lõrisedes.

Ehkki ta võib vahel näida laisana, on ta tegelikult väga valvas ja valmis iga kell tegutsema. Pimeduses tõuseb nende valveinstinkt veelgi, sest ka karja ohustavad kiskjad on öösiti aktiivsemad. Oma massiivsusele vaatamata võib ta olla erakordselt kiire. Oma territooriumil valib ta endale tavaliselt sellise koha (nt kõrgema künka), kust tal on ülevaade
kõigele. Võõraste suhtes on hispaania mastif väga umbusklik, see käib nii inimeste kui ka loomade kohta. Argus ja labiilne närvikava, mis võib kergelt üle minna agressiivsuseks on äärmiselt ebasoovitav omadus ning sellised koerad tuleb aretusest tingimata välja jätta.

Koostas: Merilyn Meristo

Inglise Mastif

Ajalugu

Erinevate autorite poolt on arendatud palju erisuguseid teooriaid määramaks kindlaks selle tõu algupära. Siiski peaks aga meile kõige tähtsam olema see, milline on see tõug praegu ja kuidas ta selliseks sai. Hoolimata hulgalistest eriarvamustest kuidas on Mastiff oma algupära saanud, enamus on siiski üksmeelel, et Britid on selle tõu loojad keda me tänapäeval teame.
Kõikidest nendest riikidest kes tegelesid Masifite kasvatamisega, olid just Britid need, kes aretasid teda kõige puhtamas vormis ja neile võlgneme me tänapäeva Mastifi. Nad pidasid Mastife, et valvata oma losse ja maavaldusi, koerad päästeti ööseks lahti kaitsmaks territooriumi sissetungijate eest. Räägitakse, et Henry VIII olevat kinkinud Hispaania Charles V-le 400 Mastifit kasutamiseks lahinguväljal.
Leghi suguvõsa Lyme Hall's, Chesire's, kes sai maavaldusi Richard II (1377-1399) ajal, hoidis ja kasvatas Mastife üle mitme sugupõlve. Stowe Aastaraamatu kohaselt, olevat Kuningas James I (1603-1625) saatnud kingituseks kaks Lyme Halli Mastifi Hispaania Kuningas Philip II-le. Need samad või nende otsesed järglased on need Mastifi-tüüpi koerad keda kujutatakse kuulsatel portreedel koos Hispaania kuninglike lastega.
Teised allikad viitavad, et Mastiffe kasutati sõjakoertena ka muistsete Celt'de poolt, koerad järgnesid oma peremeestele lahingutes. Kui Romaanid vallutasid Brittannia, võtsid nad sealt kaasa koeri Itaaliasse ja kasutasid neid varanduse ja vangide valvuritena, samuti kasutasid nad koeri võitlusareenil.
Mastiff on üks nendest vähestest tõugudest keda mainitakse ka Kuningas Canute Metsa Seaduses (The Forest Law), mis oli üks esimesi kirjalikke seadusi Inglismaal. Selle kohaselt oli nõutud, et maksuametnikud kontrolliksid Mastife, tegemaks kindlaks, et koera mõlema esikäppa keskmine varvas oleks eemaldatud mis takistaks koeral joosta nii kiirelt et kinni püüda hirve (kes traditsiooniliselt kuulusid kuninglikule perekonnale). Maksuametnikud ei ole palju arenenud läbi sajandite, karistused nõudmiste eiramise eest olid karmid. Metsa Seaduse kohaselt mainiti Mastifite pidamist just seoses kaitse funktsiooniga.
Elizabethi ajastul kasutati Mastife võitluses metsloomadega (karud, tiigrid jne.), tavaliselt kuninganna võõruspidudel. Peale selle julma spordiala lakkamist jätkati Mastifite kasvatamist Devonshire ja Sutherlandi Hertsogi, Harringtoni Krahvi ja teiste aadlike poolt.
Vastavalt palverändurite nappidele ülestähendustele olid Plymouthi kolonistidel Mayfloweri pardal kaasas kaks koera - Mastiff ja spanjel, nende rännakul Uude Maailma.
Inglismaal said koeranäitused populaarseks 18 sajandi keskpaiku. Rikkad inimesed pidasid ja kasvatasid Mastife ja hakkasid esimesena registreerima sugupuid. Need olid registreeritud organisatsioonis mida võis siis pidada ainsaks kennel klubiks maailmas, Inglismaa Kennel Klubi (The Kennel Club in England).
Maailma Sõdade aegu kasutati Mastife laskemoona vankrite vedamiseks rindel. Ameerikas esines neid tihti just istandustes valvekoertena.
Mastifi suurus ja tema vajadus süüa umbes sama palju kui üks täiskasvanud inimene tegid tema pidamise liiga kulukaks tavalistele inimestele, erandina vast ainult lihapoodnikud. Inglismaal hüütigi neid vahest lihunike koerteks (the Butcher's Dog) kuna ainult lihapoodnik omas piisavalt lihakraami, et toita Mastifit ja võis seetõttu pidada seda koera olemata ise rikas.
Mastifite populaarsus oli kahanenud 18 sajandi lõpupooleks, kus see natuke taaselustus ja Mastife hakati importima Ameerikasse. Esimese Maailmasõja ajal kahanes koerte arv Inglismaal uuesti ning 1920-te aastate paiku olid nad selles riigis oma puhtamas vormis pea välja surnud. Sel ajajärgul peeti väga ebapatriootiliseks pidada koeri kes söövad päevas sama palju kui sõdur, mistõttu suleti hulgaliselt suuri kenneleid.
Teine Maailmasõda suretas pea lõplikult selle tõu Inglismaal. Sõja lõppedes toodi sisse uut verd Canadast ja Ameerika Ühendriikidest, et taaselustada seda tõugu. Praeguseks on õnneks Mastifi esindatus küllaltki tugev ehkki suurim osa elab neist Ameerika Ühendriikides.
Tänapäeva kasvatajad kasvatavad Mastifite just tema leebuse pärast ja on aretanud välja ideaalse kompanjoni - piisavalt suure, et peletada sissetungijaid kuid siiski piisavalt lahke usaldamaks teda laste seltskonda.

Inglise keelest tõlkinud
Ines Rantanen

Standard

FCI rühm II
Pintseri ja snautseri tüüpi koerad,
Molossi tüüpi koerad ja šveitsi karjakoerad
Nr. 264
(FCI Mai 1997)

Üldmulje: Pea on kandiline, ükskõik millise nurga alt vaadates. Pea soovitavalt lai, koonu ja pea pikkuse suhe laiusega peab olema 2:3. Keha on massiivne, lai, võimas, jäsemed sirged ning laia seisuga. Lihastik hästi arenenud. Suurus on eelistatud kui on kooskõlas proportsioonidega. Keha kõrgus ja tugevus peavad olema omavahel tasakaalus.
Üldiseloomustus: Suur, massiivne, võimas, sümmeetriline ja tugeva kehaehitusega.
Iseloom: Rahulik, kiindunud omanikku, kuid sobib ka valvekoeraks.
Pea ja kolju: Ajukolju ja kõrvade vaheline osa on lai, otsmik lame, kuid erutatud olekus tekivad laubale kortsud. Põse- ja oimulihased hästi arenenud. Ajukolju veidi kumer. Kulmud kergelt kaarjad. Koon on silmade juures kuni ninapeeglini peaaegu ühtlaselt lai, lõpeb järsu lõikega, moodustades niimoodi näo ülemisest joonest ja ninapeeglist alalõualuudeni täisnurga. Lõualuud laiad. Ninapeegel lai ja ninasõõrmed eest vaadatuna eenduvad, lamedad profiilis. Mokad kergelt rippuvad, moodustades eestvaates nürinurga ning annavad profiilile kandilise kuju. Koonu laiuse ja pea suhe on 1:3. Koonu ümbermõõdu (mõõdetud silmade ning ninapeegli vahelise osa keskelt) suhe pea ümbermõõtu (mõõdetud kõrvade eest) on 3:5.
Silmad: Väikesed, eraldi asetsevad, kaugus üksteisest võrdub kahe silma laiusega. Üleminek otsmikult koonule hästi märgatav, kuid mitte liiga järsk. Värvina parim variant pähkelpruuni tumedaim toon, silma kõvakest ei tohi paista.
Kõrvad: Väikesed, suhteliselt õhukesed, eraldi asetsevad, kinnitunud pea külge kolju kõige ülemises servas. Jätkates kontuuri ning asetsedes lamedalt põse vastas kui koer on rahulikus seisundis.
Suu: Hambad terved, tugevad ja üksteisest eemalasetsevad. Eelistatud on tasahambumus, kuid lubatud ka kerge alahambumus kuid mitte kunagi nii palju, et lõikehambad paistaks kui koera suu on kinni.
Kael: Veidi kumer, mõõduka pikkusega, hästi lihaseline, ümbermõõt umbes 2,5 - 5 cm väiksem kui kolju ümbermõõt kõrvade eest.
Rind: Õlad ja küünarvarred kergelt kumerad, tugevad ja lihaselised. Jäsemed sirged, tugevad ja laia seisuga, luustik tugev. Küünarnukid kandilised. Randmed püstised.
Kere: Rind lai ja sügav, roided kumerad ja annavad küljele ümara kuju. Ümbermõõt peab olema ühe kolmandiku võrra suurem õlgade kõrgusest. Selg ja nimme piirkond laiad ja lihaselised; emasloomal lamedamad, isasloomal kergelt kumeramad. Küljed sügavad.
Tagaosa: Lai, avar ja lihaseline, reied hästi arenenud, põlveliigesed kumerad, laia seisuga, püstised pöiad.
Käpad: Laiad ja ümarad, varbad laia seisuga. Küüned mustad.
Saba: Asetseb kõrgel ja ulatub põlveliigeseni või natuke allapoole. Sabajuur jäme ning läheb otsast peenemaks. Rahulikul koeral ripub saba sirgelt allapoole, kuid ärritunud koeral mitte üle selja.
Liikumine: Jõuline, kergelt väljasirutatud.
Karvkate: Lühike ja tihe; õlapiirkonnas, kaelal ja seljal mitte väga peen.
Värvus: Aprikoos, hõbedane, liivakarva või tume kollakaspruun tiiger. Koon, kõrvad ja nina peavad igal juhul olema mustad, samuti silmade ümbrus ulatudes silmade vahelt kõrgemale.
Vead: Iga erinevus eelloetletud punktides loetakse veaks ning iga vea tõsidusse tuleb suhtuda vastavalt selle astmest.
Märkused: Igal isasloomal peavad olema kaks normaalselt arenenud munandit selgesti eraldatavatena munandikottides.

Itaalia Mastif

 fotol: Ollada Arlekin Vivaldi

Ajalugu

Itaalia mastif ehk (ing.) cane corso.

Cane Corso (edaspidi CC) põlvneb vanadest sõjakoertest, keda kasutati
tänapäeva Kreeka aladel juba 300 aastat e.Kr. Kui Rooma Impeerium laienes
preaguse Itaalia aladele, tõid nad kaasa ka koerad, keda hakati aretama
sõja- ja võitluskoerteks. Selle tulemusena aretati paari sajandi vältel
välja koerad, keda tuntakse Canis Pugnax´ina (Rooma sõjakoer). Neid kasutati
võitlustel lahinguväljadel ja ka teatrites nii inimeste, kui ka karude,
lõvide ja muude loomade vastu.

Sel Itaalia molosside esiisal on hämmastav sarnasus tänapäeva Cane Corsoga.
Canis Pugnax´d olid lihaselised ja võimsad koerad ilma üleliigse
kehamassita. Nad olid väga elavad ja vastupidavad, kuid ilmselt ka väga
agressiivsed. Õnneks elasid need koerad üle Rooma Impeeriumi langemise ning maarahvas hakkas neid kasutama töökoertena.

Rooma Impeeriumi languse järel on CC-d kasutatud erinevatel eesmärkidel kogu Lõuna-Itaalias, kus see tõug oli laialdaselt levinud. CC-d kasutati nii
koduvalvurina, kui ka karja kaitsjana huntide ja karjavaraste vastu. Samuti
on CC-d kasutatud metssigade, huntide ja karude jahtimisel. CC-d olid
asendamatud abilised lihunikele, keda nad aitasid karjaajamises ja
vigastatud härja taltsutamisel. Aadlike seas olid CC-d populaarsed ihukaitsjatena.

Põllumajanduse moderniseerimise ajal käesoleval sajandil vähenes vajadus
töökoerte järgi ning sellega kaasnes ka CC tõugu koerte arv ja CC-d muutusid üsna haruldaseks. Kuni kaheksakümnendate aastateni hoidsid tõul eluvaimu sees mõned karjakasvatajad, jahimehed ja põllumehed Lõuna-Itaalia.

Üksildasemates kohtades (Puglia ja Calabria), kes elasid lihtsat elu ja
kasvatasid töökoeri oma vajaduseks aastasadu kasutatud meetoditel. Koerade valimisel oldi eriti hoolikad ja aretuseks kasutati ainult pesakonna kõige tugevamaid ja tervemaid koeri. Sellega suudeti hoida ära koerte füüsilised ja vaimsed puudused. Tänapäeva CC on võimas ja tark koer, mida ta ise väga hästi ka teab. Tihti arvatakse, et CC on agressiivne koer, mis mingil määral vastab ka tõele. Nimelt peab CC olema agressiivne ohuolukorras. Nad võivad olla umbusaldavad võõraste suhtes, ent mitte kunagi agressiivsed ilma põhjuseta. CC armastab mängimist ja vajab palju tähelepanu. Sarnaselt kõigile teistele molossidele on CC sõbralik ja armastav oma pereliikmete, laste ja teiste kutsikate vastu. Siiski on CC sündinud epäluuloiseksi, mis tähendab, et juuba maast-madalast peab talle selgeks tegema, et teised inimesed, lapsed , koerad, muud loomad jne ei kujuta endast ohtu ei talle, ega tema perele. Väga ärritatud CC võib muutuda eriti agressiivseks, kui teda ei ole sotsialiseeritud juba väiksest peale.
Vastsõndinud CC-l on olemas kõik eeldused selleks, et temast kasvaks sõbralik perekoer ja tõeline valvur. On peremehe ülesanne juhatada CC
kasvatuse abil õigele teele.Teiste koerte suhtes on CC tavaliselt domineeriv pool. Haruharva on CC koertekakluse provotseerijaks, kuid võõra koera provotseerimisele vastab ta koheselt ja kõhklemata.

CC-d armastavad töötamist ja erinevate ülesannete lahendamist ning nad
võtavad väga kergesti õppust. Loomulikult lööb neiski pahatihti välja
mastiffi jäärapäisus, ent sellest on alati võimalik väikeste kavaluste abil
jagu saada. CC kodumaal Itaalias on nad praegugi populaarsed politse-, jälje- ja jahikoerad, tänu oma kiirele õppimisvõimele ja vastupidavusele. Lisaks on CC tavaliselt üsna vaikne koer, kes haugub ainult siis, kui võõras on tulnud tema territooriumile või avaldamaks oma mängusoovi.

Koostas: Ester Rutenberg

Naapoli Mastif

Standard

FCI rühm II
Pintšeri ja šnautseri tüüpi koerad,
molossi tüüpi koerad ja
šveitsi karjakoerad
Nr.197
(FCI 27.11.19)98

Päritolumaa: Itaalia
Kasutus: Kaitse- ja valvekoer
Lühike tõuajalugu: Napoli mastiff põlvneb suurtest rooma mastiffidest, keda Columnella kirjeldab oma esimeses raamatus "De Re Rustica". Napoli mastifid vöitlesid koos Rooma leegionäridega ja levisid nendega kaasas olles mujale Euroopasse. Ta on mõnede teiste euroopa mastifi-tüüpi tõugude esiisa. Maapiirkondades Vesuuvi jalamil ja ka mujal Napoli ümbruses pidas see tõug vastu aastasadu ja aretustööd jätkati alates 1947 aastast.
Üldmulje: Suur,olemuselt massiivne ja tugev koer, kelle keha pikkus on suurem kui turja kõrgus.
Tähtsad proportsioonid: Keha pikkus on 10% suurem kui turja kõrgus.
Kolju : koonuosa = 2 : 1
Iseloom: Kindel ja ustav ei käitu agressiivselt ega hammusta põhjuseta. Valvab oma territooriumi ja selle elanikke. Alati valvas, intelligentne ja aukartust äratav ja majesteetlik.
Pea: Lühike ja massiivne, kolju laius võrdub põsesarnade laiusega; pea pikkus on umbes 3/10 turja kõrgusest. Nahk on rohkete voltide ja kurdudega, tüüpilisemad ja märgatavamad voldid ulatuvad silma välisnurgast suunurgani. Kolju ja koonu ülajooned on paralleelsed.
Koljuosa: Lai, lame, eriti kõrvade vahel, eest vaadatuna esiosa kergelt kumer. Põskede laius võrdub poole pea pikkusega. Põsesarnad an väga selged, põselihased on lamedad. Kulmukaared on hästi arenenud; laubavagu hästi märgatav, kuklakühm vaevalt nähtav.
Ninapeegel: Sirgelt koonu jätkuna. Ei tohi tungida ettepoole huulte vertikaaljoonest. Ninapeegel peab olema suur, ninasõõrmed suured ja avatud. Pigmendi määrab karvavärvus: mustal must, teistel värvidel (k.a. kastanpruunil) tume.
Koonuosa: Väga lai ja sügav, pikkus vastab 1/3 pea pikkusele. Koonu välisküljed on paralleelsed, eest vaadatuna on koon peaaegu nelinurkne.
Huuled: Rasked, paksud ja täidlased; eest vaadatuna moodustavad ülahuuled ühinemiskohas tagurpidi 'V' tähe. Koonu alajoon moodustub ülahuultest, mille alumine tipp on suunurgas, kus limaskest on näha. Suunurgad on samas vertikaaljoones silmavälisnurkadega.
Lõuad / hambad / hambumus: Võimsad lõuad, lõualuud on tugevad, lõuad sulguvad hästi. Lai, hästi arenenud alalõug, mille esihambad on ühtlaselt ja korrapäraselt rivis.
Hambad valged, hästi arenenud, ühtlases ja sirges rivis, täiskomplektis. Käärhambumus, teisiti öeldes, ülaesihambad puutuvad tihedalt vastu alaesihammaste esiäärt. Esihambad on kinnitunud lõua suhtes otse.
Silmad: On asetunud otsmikuluu esiossa, teineteisest kaugel, peaaegu ümmargused. Silmad paiknevad üsna sügaval ja irise värv sõltub karvkatte värvist.
Kõrvad: Koera suurust arvesse võttes on kõrvad väikesed, kolmnurga kujulised, kinnitunud põsekaare ülapoolele, tihedalt vastu põski liibuvad. Kupeerituna peaaegu võrdkülgse kolmurga kujulised.
Kael: Ülajoon kergelt kumer. Kaela pikkus on umbes 2,8/10 turja kõrgusest, koonuse kujuline, lisaseline. Pool kaele ümbermõõdust võrdub 8/10 turja kõrgusest. Kaela alaosas on rohkelt lõtva nahka, mis on selgelt eristatav lõualotina, kuid mida pole üleliia palju; see algab alalõua kõrguselt ja ulatub poolde kaela.
Keha: Pikkus ületab turja kõrguse 10%-ga.
Ülajoon: Selja ülajoon on sirge.
Turi: Lai ja pikk, mitte väga selgelt eristuv.
Selg: Lai, pikkus võrdub 1/3 turja kõrgusest. Lanne on selja laiune ja lihaseline.
Laudjas: Lai, tugev ja lihaseline. Laudja kallak horisontaaljoone suhtes on umbes 30º. Laudja pikkus on 3/10 turja kõrgusest. Puusad on selgelt nähtaval ja ulatuvad laudja ülajooneni.
Rindkere: Lai, küljeluud on pikad ja hästi kaardunud. Rindkeha ümbermõõt on umbes ¼ vörra suurem turja kõrgusest. Eesrind on lai ja hästi arenenud lihastega, laius on suhtes rindkere laiusega ja vastab 40-45% turja kõrgusele. Rinnakiil ja õlaliiges on samal kõrgusel.
Saba: Lai ja tüvest jäme; tugev, kergelt kitsenev. Kupeerimata ulatub saba kannaliigeseni. Kupeerides jäetakse alles 2/3 saba pikkusest. Lõdvestunud olekus on ripub saba otse alla või on kergelt ülespoole kaardus, liikudes tõuseb saba horisontaalasendisse või natuke kõrgemale seljajoonest.
Jalad
Esijalad
Üldmulje: Nii eest kui küljelt vaadatuna on esijalad maast kuni küünarliigeseni sirged, tugevad ja suhtes koera suurusega.
Labaluu: Pikkus on umbes 3/10 turja kõrgusest ja kalle 50-60 º horisontaaljoonest. Lihased on hästi arenenud, pikad ja selgelt nähtavad. Laba- ja õlaluu vahelinenurk on 105-115º.
Õlavarred: Pikkus on u.30% turja kõrgusest, kalle on 55-60º, eriti lihaselised.
Küünarpead: Peidetud rohke nahaga, ei ole vastu rindkere alati.
Küünarvarred: Peaaegu sama pikad kui ölavarred, vertikaalselt täiesti sirged, tugeva luuga, siledate lihastega ja hästi arenenud.
Randmed: Laiad, siledad ja kühmudeta, küünarvarre vertikaaljoone jätkud.
Kämblad: lamedad; küünarvarre vertikaaljoone jätkud. Kalle horisontaali suhtes on 70-75º. Pikkus u.1/6 esijala pikkusest maast küünarliigeseni.
Käpad: Ümarad, suured, varbad hästi kaardunud ja tihked. Päkad on siledad, kõvad ja hästi pigmenteerunud. Küüned on tugevad, kaardus ja tumedat värvi.
Takajalad
Üldmulje: Võimsad ja jässakad, suhtes koera suurusega. Hea liikumisjõuga.
Reied: Pikkus on u.1/3 turja kõrgusest ja kalle u.60º horisontaaljoonest. Reied on laiad, lihased paksud nähtavad, selgelt üksteisest eristuvad. Reie- ja puusaluu vaheline nurk on 90º.
Põlved: Reie- ja sääreluu vaheline nurk on u.110-115º.
Sääred: Natuke reitest lühemad ja kalle on 50-55º, tugeva luuga. Lihased on hästi nähtavad.
Kannad: Kannanurk on u.140-145º.
Pöiad: Tugevad ja siledad, peaaegu silinderi kujulised, täiesti sirged ja paralleelsed, pikkus on u.1/4 turja kõrgusest; võimalikud liigkannused tuleb eemaldada.
Käpad: Väiksemad kui esikäpad, ümarad, varbad tihkelt. Päkad kuivad, kõvad ja pigmenteerunud. Küüned tugevad, kaardunud ja tumedat värvi.
Liikumine: Tõule iseloomulik. Kõndides on liikumine kassilikult nõtke ja karulikult aeglane. Traavides tagajalgade löök on võimas ja esijalad sirutuvad hästi. Galopeerib harva; soovitav liikumine on kõnnak ja traav. Peitsimine(küliskäik) on lubatud.
Nahk: Paks, rohke ja lõtv kogu keha ulatuses. Nahka on eriti palju peas, kus see moodustab volte ja kurde, ja kaela alaosas, kus moodustab lõualoti.
Karvkate
Karv: Klaasjas, tihe, ühepikkune, tasaselt sile, õrn ja maksimaalselt 1,5 cm pikkune. Karvatutte pole.
Värv: Soovitatavad värvid on: hall, süsihall ja must, väikesed valged laigud rinnal ja käppadel on lubatud. Värv võib olla ka pruun, kollakaspruun ja tume kollakaspruun. Kõik eelmainitud värvid võivad olla tiigerjad. Pähklipruun, tuvihall ja isabella värv on lubatud.
Kasv ja kaal
Turja kõrgus: Isastel 65-75 cm, emastel 60-68 cm ± 2 cm.
Kaal: Isastel 60-70 kg, emastel 50-60 kg.
Vead:
Kõik kõrvalekalded eelmainitud näitajatest loetakse vigadeks vastavalt tõsidusastmele.
Tõsised vead: Rõhutatud alahambumus, rõngassaba, standardist kõrvalekalduvad mõõtmed.
Diskvalifitseerivad vead: Ülehambumus; puuduv stopp või rõhutatult mitteparalleelsed kolju ja koonu ülajooned, koonuselja kõverus, nõgus või kumer koonuselg; täielik ninapeegli pigmendi puudumine; härjasilm; mõlema silma ümbruse pigmendi puudumine; kõõrdsilmsus; nahavoltide, kurdude ja lõualoti puudumine; nii kaasasündinud kui ka sünnijärgselt tekkinud saba puudumine; suured valged laigud, valge värvi esinemine peas.
NB! Isasel peavad olema kaks normaalset arenenud munandikotti laskunud munandit.

Pürenee Mastif

Ajalugu

See pikakarvaline mastifi toug on pärit Pürenee mäestiku lounapoolsetest orgudest, mis tänapäeval kuuluvad Hispaaniale. Antud piirkond ulatub Aragooniast Navarrani, sealt ka tema teised nimed ? CATALUNA MASTIF, NAVARRA MASTIF, ARAGOONIA MASTIF. Püreneede mastifi(edaspidi PM) ei tohi mingil juhul segi ajada püreneede mäestikukoeraga ega püreneede lambakoeraga, kuigi nad toenöoliselt pärinevad ühest ja samast eellasest.

PM on väga vana toug, keda kasutati töökoerana juba keskajal. Koikide toukoerte eellased on omavahel rohkem voi vähem seotud, seda seetottu, et inimesed liikusid, kas sojakäikude, kaubanduse arendamise voi hoopis karjaloomade tottu ühest paigast teise, saatjateks ustavad koerad. Koerte levik Vahemere äärsetesse maadesse ja isegi Briti saartele toimus peamiselt tänu foiniiklatele ja kaupmeestele. PM oli suuresti mojutatud molossidest, kes saabusid Hispaaniasse Aasiast tulevate foiniiklastega.

Erinevad toud levisid Türgist Portugalini ja Kaukaasiast Sierra Morenani. Selle tulemusena tekkis kahte tüüpi suuri tugevaid koeri. 1659-ndal aastal pli Pürenee piirkond jagatud Prantsusmaa ja Hispaania vahel. Prantslaste asevalitseja Mazarini otsustas rünnata Hispaaniat, et laiendada oma valdusi Püreneedes. See avaldas moju nomaadidest karja- ja koerakasvatajatele. Selle tulemusena sündis neli erinevat tougu: püreneede mäestikukoer, püreneede lambakoer(Prantsuse poolel) ja hispaania mastif ning püreneede mastif (Hispaania poolel). PM oli teistest Euroopa koeratougudest vähem mojutatu kui tema pohjapoolsemad sugulased.

Kuna Pürenee piirkond oli koduks paljudele kiskjatele nagu hundid ja karud siis oli PM peamiseks ülesandeks kaitsta lambaid ja karjuseid kuid samamoodi ka külasid ja farme. PM kandis piikidega kaelarihma, carlancat, mis kaitses teda kiskjate rünnakute eest. Kui hunte ja karusid hakkas 1930-40-tel järjest vähemaks jääma ei olnud enam vajadust karjuste järele ning toug hääbus peaaegu täielikult. Kuid tänu monedele koerakasvatajatele ta siiski säilis ja tänapäeval on tagasi voitmas oma populaarsust. Mones piirkonnas oli PM väga homogeeniline, teisel aga peaaegu segavereline. Vanad linnukasvatajad, vanad veterinaarid, vanad maaomanikud ja vanad karjused on kaasa aidanud selle tou taastamisele. Hispaania Pürenee Mastifi Klubi (CMPE) asutati 1977 aastal ja hetkel on PM-l suur kandepind Soomes, kus nende aretus on maailmatasemel.

Koostas: Merilyn Meristo

Standard

FCI rühm II
Pintšeri ja šnautseri tüüpi koerad,
molossi tüüpi koerad ja
šveitsi karjakoerad
Nr.92 (FCI 30.08.2002.)

Saba: Keskmise asetusega. Paks juure kohast, tugev ja painduv. Ilusat sulekuju moodustav saba on pehme. Karv sabal on pikk. Puhkeasendis on saba rippuv, ulatudes vähemalt kannani. Liikudes ja valvsas olekus on saba kovera mooga kujuline, kuid ei ole koondunud ega toetu seljale.

Jäsemed: eest vaadatuna vertikaalsed, sirged ja paralleelsed. Lihased selgelt nähtavad. Esijäseme ülaosa vordub kolm kämbla pikkusega. Tugev luustik, tugev kämblaosa. Olad hästi lihaselised. Olaluu pikem kui esijäseme ülaosa. Küünarvars väga tugev. Küünarnukid tugevad, tihedalt vastu rinnakorvi liibuvad. Esijalad tugevad ja sirged. Esijala ja abaluuvaheline nurk u 100 kraadi. Küünarvarre ja olavarre vaheline nurk u 125 kraadi. Kämmal küljelt vaadatuna kergelt kumer, esijala pikendus.

Esijalalabad: Kassikäpp. Varbad on tihedalt üksteise vastu. Hästi kaardunud. Küüned ja padjandid tugevad ja robustsed. Varvaste vaheline nahk moodukalt arenenud, karvane.

Tagajalad: Voimsad, lihaselised. Profiilis vaadatuna nurgad moodukad, tagant vaadates on tagajalad vertikaalsed. Tagajalad peavad olema suutelised tugevaks traaviks.

Reie ülaosa tugev ja lihaseline. Reieluu ja ondraluu vaheline nurk u 100 kraadi. Reie alaosa pikk, hästi lihaseline, tugev luu. Reie ja sääre vaheline nurk u 120 kraadi. Hästi moodustunud kämmal, selgelt nähtava Achilluse koolusega. Avatud kannanurk, u 130 kraadi.

Tagajalalabad: Kassikäpp voi kergelt ovaalne, natuke pikem kui esijalalaba. Ühe- voi kahekordsed kannused, voivad ka puududa. Eemaldamine on lubatud.

Liikumine: Eelistatud on traav, mis peaks olema harmooniline, tugev ja elegantne. Jalad ei tohi käija väljapoole. Peitsimine pole lubatud.

Nahk: Elastne, paks, roosa, tugevalt pigmenteerutud laikudega. Limaskestad mustad.

Karv: Tihe, paks ja mooduka pikkusega. Ideaalne pikkus on moodetuna seljajoonel 6-9 cm. Olgadel, kaelal, kohu all, tagajalgadel ja sabal on karv pikem. Sabal ei ole karv nii tugev kui mujal. Karv on kova, mitte villataoline.

Värvus: Pohivärvus on valge, alati hästi moodustunud maskiga. Vahel on ebakorrapäraselt asetsevad laigud, mis maksiga ühte värvi. Kolmevärvilisus voi täielikult valged koerad on ebasoovitavad. Korvad on alati täppidega. Sabaots (juhul kui on laigud) on selgete piirjoontega siis on see koerale eeliseks. Karvajuur on ideaalis valge. Koige hinnatumad on, eelistuse järjekorras kergelt hallikate, intensiivsete kuldkollaste, pruunide, mustade, hobedaste, helebee?ide, liivavärvi voi marmorvärvi laikudega. Ebasoovitavad on punased laigud ja kollakas-valge pohivärv.

Kõrgus: Ülemist piiri ei ole. Vordse välimikuga koerte puhul eelistada suuremaid. (miinimum) Isased: 77 cm, emased 72cm.

Soovitavalt peaksid isased olema üle 81 cm ja emased üle 75 cm.

Vead: Korvalekaldumised ellpool mainitud punktidest tuleb lugeda veaks ning nende raskusaste tuleb määrata proportsioonis selle vea suurusjärguga.

NB! Isasel peavad olema kaks normaalset arenenud munandikotti laskunud munandit.

Tiibeti Mastif (Do Khyi) 

Ajalugu

Tiibeti mastif (edaspidi TM) kuulub vaieldamatult loodusliku koeratüübi alla. Tänu oma vabale looduslikule arengule ei esine TM pärilikke haigusi, mis vaevavad paljusid koeratouge. Toug on Tiibetis ebaühtlase välimusega, kuna iga kasvataja kasvatas just tema tarvetele vastavat koera ja väliskujule ei osutatud olulist tähelepanu. Vanade allikate alusel olid koige ilusamad koerad Kham piirkonnas. Vaevalt on olemas koeratougu, kellega liitub nii palju salapärast, kui TM-ga. Tiibet on olnud suletud maa ja on seda ka praegu. Mille kohta on vähe täpseid andmeid, levib palju müüte. Max Siber, saksa tiibeti mastifi teose ?Der Tibet Hund? 1897 andmetel on TM vanuseks 3000 aastat. Arvatakse, et njufaundlandi koer, inglise mastif ja bernhardiin polvnevad TM-ist. Arvatavalt esimene vihje TM-ist on aastast 1121 eKR Hiina lääneosast. 1271.aastal kirjeldab TM-e Marco Polo, kui oilsaid ja voimsaid koeri, kes on suured kui eeslid ja kellest on palju abi ohtlike ja suurte metsloomade jahtimisel.

Vanad allikas kirjeldavad veel TM, kui eriti metsikutena, kes rebisid tükkideks nii voorad ratsanikud, kui ka nende hobused. Pimeda saabudes ei saanud külaelanikud liikuda, kuna metsikud valvajad kahtlustasid koike ning ründasid. On kirjeldusi karjuste laagritest, mida valvasid TM-id. Koerad olid seotud telgi ukse külge ja toimisid uksekellana, haukudes iga voora peale. Kui vooras soovis tulla laagrisse siis jäi ta 100 meetri kaugusele ja esitas oma pohjendused, miks ta tuleb laagrisse. Kui ta oli soovitud külaline, siis pandi koer lühema rihma otsa, rahustati ja lubati külaline laagrisse, kui ta aga ei olnud soovitud, siis ei onnestunud tal ka koera valvest läbis saada.

Selge on see, et inimtihedas kennel harrastuses ei ole kohta sellistele metsikutele koertele ja seda hämmastavam on paindlikus, mida on saavutatud oige kasvatuse ja piisavate kontaktidega vaid mone sugupolve tagajärjel. TM poolt pohjustatud puremisi ei ole sugugi rohkem, kui ükskoik millisel teise tou kennel harrastuses.

Üks on aga selge, et TM on valvekoer ja selliseks peab ta ka jääma. Ta haugub, kui midagi kahtlast läheneb ja kui ta laseb kellegi oma territooriumile, siis ära ta seda sealt ei lase enne, kui keegi oma inimestest tuleb kohale.

Ta on säilitanud poikpäisuse, mis on omane koikidele Tiibeti tougudele. Temaga koos voib elada, kui teda ei saa ?valitseda?. Ta tegutseb vastavalt instinktidele. Äärmiselt hästi kohaneb olukorra muudatustega, olles oma territooriumi äraostmatu valvur, näituse miljöös aga tasakaalukas, vaoshoitud sotsiaalne koer. Puudub hüsteeriline käitumine juhul, kui situatsioon on koerale vooras, siis ta on ettevaatlik aga uudishimulik, kontrollides talle voora koha voi situatsiooni millimeetri haaval ettevaatliku nuuskimisega. Leidmata midagi ohtlikku voi kahtlast on ta hetke pärast tunnistanud situatsiooni ohutuks ja kohe valmis asuma valvama. TM valdab ka tohutu vabaduse iha. Ta läheb üle korgete tarade, ta kaevab ennast läbi pinnase, ta närib läbi puidu, mis takistab tema vabadust. TM püsib peremehe truuna, kui nende omavaheline, side on ideaalne ja pidamistingimusteks on leitud ideaalne variant, mille on TM omaks votnud. Kui kontakt perega on hea, saabub TM alati koju tagasi. TM ei pogene kunagi paaniliselt vaid peatub ja votab madala poosi. Ta ei ürita kunagi esimesena rünnata, pigem uriseb hoiatavalt. Huvitav on ka tema jutukas urin, mida inimesed sageli peavad ähvarduseks, tegelikult ta aga vestleb sinuga voi kutsub uhatusega , mis on väga sügav, sind mängima. Sinna lisandub ka tavaliselt vaimustav kehakeel. TM on täieoiguslik karja liige ja ta tahab olla kogu aja pererahva keskel voi sellises paigas, et ta kontrollib kogu situatsiooni. Siis on ta väga rahulik ja voib tunde magada rahulikult. Kui ta ei saa olla pere keskel vaid peab eemal valvama ja kohtutakse vaid söögiaegadel, siis kasvab TM-ist probleemkoer! Pidev kontakt perega(karjaga) ja pere tavade järgimine on TM pidamise edukusel väga oluline. TM areneb nii hingelt, kui kehaliselt väga aeglaselt. Peab olema suhteliselt kannatlik enne, kui soovitud käitumismall on omandatud. Omadus aga, mida mitte millegagi välja ei kasvata on vallatud mängimishood, mis voivad peale tulla ka koige väärikamadele ?vanahärradele? ja ? prouadel?

TM on siis selliseid iseloomuomadusi, millega omanik peab leppima ning mida ei ole voimalik opetuse ja kasvatusega muuta. Kui inimene ei ole valmis seda taluma siis oleks moistlikum valida moni teine alluvam toug.

Tänase päeva TM kasvatustöö on alanud 1970. aastatel Tiibeti erinevatest piirkondadest toodud koertega. Seega voivad koera tüübid ja käitumise eripärad olla ka eri kennelites erinevad ja kulub veel aega, kuni kujuneb välja ühesugune toule omane tüüp.

Koostas: Heli Pärnpuu

Üldmulje: Muljet avaldavalt voimas, hästi arenenud kehaehituse ja luustikuga, kaalult raske. Tosise, kuid lahke olekuga.

Iseloomustus: Seltsiv, valve ja kaitse koer. Täisealisuse saavutab aeglaselt; emased 2-3 aastaselt, isased - mitte enne 4 aastat.

Iseloom: Tagasihoidlik, seltsiv ja kaitseva instinktiga.

Pea ja kolju: Kolju on massiivne, tugevalt eristatava kukla ja otsmikuga.

Proportsioonid kuklast otsmikujooneni ja otsmikujoonest nina otsani on vordsed, kuid ninaosa voib olla veidi lühem. Koon on lai, tömp, täidlane ja koigist suundadest vaadatuna neljakandiline. Ninaots ühtlaselt pigmenteerutud, avatud ninasoormed. Huuled hästi arenenud, moodukalt rippuvate mokkadega. Täiskasvanud koeral moned nahakortsud - silmade kohalt alla suunurkadeni.

Silmad: Väga ilmekad, keskmise suurusega, voimalikud on koik pruunid varjundid. Silmad asetsevad parajal kaugusel teineteisest, ovaalsed ja kergelt kaldu.

Kõrvad: Keskmise suurusega, kolmnurksed, rippuvad, madalal asetsevad, vajudes ettepoole ning püsides pea ligidal. Koera erutuse korral on korvad kergitatud. Korva- lestad on kaetud pehme lühikese karvaga.

Suu: Käärhambumus - loualuud tugevad perfektse hariliku ja täieliku käärhambumusega. Ülemised hambad katavad tihedalt alumisi ja asetsevad täisnurkselt loualuuga. On vastuvoetavad erinevad astmed. Oluline on, et hambumus oleks tihe ja säiliks neljakandiline loualuu kuju.

Kael: Tugev, tugevalt lihaseline, volvunud. Kaelanahka on moodukalt, mitte palju, Kaela katab paks püstiseisev lakk.

Esiosa: Abaluud nurga all, lihaseline, tugevakondiline. Sirged jalad, tugevate käppadega, käpad pööratud kergelt väljapoole ning koikjalt kaetud tugevate karvadega.

Keha: Tugev, sirge seljajoonega, lihaseline, peaaegu märgatamatu laudjaga, rind pigem sügav mooduka laiusega. Moodukate esimeste roietega, et moodustuks südamekujuline rinnakorv. Rinnaosa ulatub küünarnukkideni. Keha on veidi pikem, kui turjakorgus.

Tagaosa: Voimas, lihaseline, hea nurgelisusega ja polveliigese nurkadega, tugevad madalal asetsevad kannad. Tagajalad, tagant vaadates, paralleelsed.

Korvaldatav lisaküünis, mille eemaldamine pole tingimata vajalik.

Käpad: Üsna suured, tugevad, kompaktsed kassikäpad. Varvaste padjakeste vahel hea karvkate.

Saba: Keskmisest kuni pikani, kuid ei ulatu allapoole polve. Korge kinnitusega. Ühele poole laudjale rongasse keerdunud. Hästi kohev.

Kõnnak: Voimas, vaba, alati kerge ja elastne. Käiku kiirendades püüdleb traavile. Jalutades näib aeglane ja kaalutlev.

Karvakate: Isastel on karva märkimisväärselt rohkem, kui emastel.

Enamuses keskmiselt pikk, paks, talvel tiheda aluskarvaga, mis muutub horedamaks soojematel kuudel. Karv on peenike, kuid karm. Parajalt tugev, püstjas ja kohev. Mitte kunagi siidjas, keerdunud ega laineline. Kael ja olad paksult karvadega kaetud, andes laka moodi välimuse. Saba kohev, tihedalt karvadega kaetud. Tagajalgade karv ülemistel külgmistel osadel hästi kohev.

Värv: Süsimust, must ja punakas-pruun, pruun, erinevate kuldsete varjunditega, erinevad sinisedi varjundid, sinine kuldsete aladega. Punakaspruun varieerub väga paljude heledama värvi varjundiga. Valge laik rinnal on lubatud.

Minimaalsed valged märgid jalgadel on lubatud. Punakaspruunid ja kuldsed märgid esinevad silmade kohal, jalgade alumistel osadel ja saba otsas.

Suurus: (miinimum) Isased: 66cm, emased 61cm.

Vead: Korvalekaldumised ellpool mainitud punktidest tuleb lugeda veaks ning nende raskusaste tuleb määrata proportsioonis selle vea suurusjärguga.

Aretusreeglid.

Terviseuuringud : puusauuringud
lubatud HD: A või B
(C- või D-puusadega koeri võib kasutada aretuses, kui partneri puusauuringu tulemus on A või B).

1. puusauuring peab olema tehtud mitte nooremale kui 18-kuusele koerale.
2. isaseid koeri, kelle puusauuringute tulemus on D, võib aretuses kasutada kuni kahel korral. Sealt edasi on koera aretuses kasutamine lubatud, kui esimeste pesakondade EST-registrisse kantud järglastest vähemalt 50% on saanud ametliku puusauuringu tulemuseks A või B. Seejärel on lubatud paaritamine samadel tingimustel. emaseid koeri, kelle puusauuringute tulemus on D, võib aretuses kasutada ühel korral. Sealt edasi on koera aretuses kasutamine lubatud, kui eelmise EST-registrisse kantud pesakonna järglastest vähemalt 50% on saanud ametliku puusauuringu tulemuseks A või B. Nõue uuringute kohustuslikkuse kohta tuleb märkida paarituslepingusse.
3. emaseid koeri, kelle puusauuringute tulemus on D, võib aretuses kasutada ühel korral. Sealt edasi on koera aretuses kasutamine lubatud, kui eelmise EST-registrisse kantud pesakonna järglastest vähemalt 50% on saanud ametliku puusauuringu tulemuseks A või B.

Küünarliigesteuuringu tulemus 0 või 1.
küünarliigeste uuring peab olema tehtud mitte nooremale kui 18-kuusele koerale.

Silmauuringud: aretuses on keelatud kasutada koeri, kellel on avastatud PRA, katarakt, RD, entroopium või ektroopium.
uuringutulemus ei või paaritushetkel olla vanem kui 24-kuud.

Näitusetulemused :
1. Isane: vähemalt kolm hinnet SP kolmelt erinevalt näituselt (neist vähemalt üks rahvusvaheline- või erinäitus), kolmelt erinevalt kohtunikult.
2. Emane: vähemalt üks hinne SP ja kaks hinnet SP või VH kolmelt erinevalt näituselt (neist vähemalt üks rahvusvaheline- või erinäitus), kolmelt erinevalt kohtunikult.
3. utsikaklassi hindeid ei arvestata.
4. vanemal kui kaheaastasel koeral peab üks hinne olema saavutatud noorte- või avaklassis.
5. näitusehinne ei või paaritushetkel olla vanem kui üks aasta (v.a. koertel, kellele on kinnitatud tiitel EST V CH).

Muud nõuded :
Isase koera puhul :
1. aretuses võib kasutada alates 18-kuust.
2. ühel EST-registrisse kantud isasel on lubatud Eestis kuni 60 järglast (viimase paarituse hetkel ei või järglaste arv olla üle 59).
3. alates kuuendast eluaastast on Eestis lubatud lisaks olemasolevale 60. järglasele veel kaks pesakonda.

Emase koera puhul :
1. aretuses võib kasutada alates 18-kuust.
2. esmapoegimisel ei või emase koera vanus olla rohkem kui kuus aastat ja üks kuu.
3. EST-registrisse kantud emasel koeral võib Eestis olla kuni neli pesakonda. Viimase poegimise hetkel ei või emane koer olla vanem kui kaheksa aastat ja üks kuu.

Kehtiv  01.01.2007-31.12.2011.
Kinnitatud : EKL Volinike Kogus 28.10.2006
protokoll nr 2

Doc versioon
Pdf versioon

Tosa

vasemal pildil: CH Octopus-Aka-Hebiky-Senshu (kasv. Rob Sluyp & Anita Sluyp De Vente, kennel Octopus) paremal pildil : HOL CH, Amsterdam JW00, WW03 Brigada Roja De Alacatak.(kasv kennel Alacatak, omanikud: Rob & Anita Sluyp De Vente, kennel Octopus)

Ajalooliselt on paljudes Jaapani osades olnud ja praegugi veel on väga populaarsed koeravõitlused - neil ei ole küll midagi sarnast tänapäeva Euroopa ja Ameerika põrandaaluste veresaunadega. Nendel võitlustel koerad ei tohi teineteist hammustada, see vaatemäng meenutab rohkem sumot, koer peab oma vastase kogu massiga suruma vastu põrandat. Hammustamine, liigne agressiivsus vastase suhtes ja haukumine ringis toovad kaasa koera diskavalifitseerimist. Keskajal kasutati Jaapanis sellistel võitlustel Nihon-Inu – keskmise suurusega laikataolist jahikoera, keda peetakse kaasaegse tosa üheks esivanemaks. Neid ristati alguses ka samuraidele kuuluvate sõjakoertega, niinimetatud “samuraide varjudega”, kelle kohta on puudulik info.

1854.aastal kui Jaapan oli loobunud isolatsioonipoliitikast ning Euroopa meremehed tõid sisse mõned Euroopa koerad, prooviti neid kasutada ka samadel koeravõitlustel ning algas Nihon-Inude kaotuste rada. Tosa provintsi (tänapäeva Kochi provints) kasvatajad ei suutnud sellise asjaoluga leppida ja alustasid tõu täiustamist. Nihon-Inut on ristatud saksa dogi, inglise mastiffi, bulldogi, verekoera, bullterjeri ja pointeriga. Täiustatud tõug sai nimi oma sünnikoha järgi – Tosa.

Teise Maailmasõja ajal olid tosad väljasuremise äärel, kuid andunud kasvatajad peitsid mõned aretuskoerad või viisid neid sõja ajaks riigist välja.
Isegi praegu on tosad haruldased - isegi oma kodumaal. Kõige suurem populatsioon on sälilinud Kochi provintsis, kus praegugi korraldatakse ametlikke koeravõitlusturniire. Võitlustšempion saab tiitli “Yokozuna”, mis on sama, mida saab sumo tšempion. Neil on ka samad privileegid. Ainuüksi võitlustosa traditsioonilise riietuse maksumus ulatub kümnetesse tuhandetesse dollaritesse.

Jaapani kasvatajad ei müü koeri väljaspoole riiki, ainukeseks võimaluseks tosat saada on kingitus lugupeetud inimesele kasvataja poolt (nt. Tosa on saanud kingituseks üksikud USA kubernerid ja senaatorid, ka mõned Euroopa kogenud kasvatajad, kelle aretustööd jaapanlased on tunnustanud).
Võitluskoera nimi on toonud tosadele halba mainet, kuna poliitikud ei tee vahet Jaapani ja Ameerika/Euroopa koeravõitluste vahel. Praegu on tosade pidamine absoluutselt keelatud Inglismaal, Taanis, Norras, Austraalias, mõnedes Saksamaa ja Šveitsi regioonides, Islandil, Trinidad ja Tobagos, Hong Kongis, Singapuris. Samas on Euroopa enamikus riikides on tosad võrdsustatud relvaga ning tosa kutsika soovija peab taotlema luba tosa pidamiseks nagu relva puhulgi.

Näitusetosa on alati punast värvi, võimalikud küll punase erinevad varjundid, kuid reeglina mida punasem, seda parem. Lubatud ka valged laigud rinnal ja “sokid” käppadel. Hiljuti on tunnustatud ka must ja brindle (triibuline) värvus.

Tosad on pigem ihukaitsjad, neile on oma “kari” territooriumist tähtsam, kuigi ei lase võõrast oma territooriumile ilma peremehe loata. Seda tõugu tuleb hoolikalt sotsialiseerida kutsikaeas, et vältida probleeme täiskasvanud tosaga.

Isegi tosa välimus räägib sellest, et sellisse koerasse tuleb suhtuda teatud aukartuse ja tõsidusega. Tosa vajab peremehe lähedust, teda ei tohi mingil juhul üksinda õues pidada – see rikub koera psüühhika paratamatult. See tõug on loodud, et järgneda oma peremehele kõikjal.

Standardis on ette nähtud ainult miinimumkasv:
55 cm turjakõrgus emastel ja 60 cm isastel.
Kaal emastel 40-65 kg, isastel 55-100 kg. Suured vahed on tingitud sellest, et traditsiooniliselt on olemas tõusisesed kaalukategooriad: kerget, keskmist ja rasket kaalu võitlustosad.

Kutsikana on tosa üliaktiivne – kogu aeg liikub, hüppab, liputab oma võimsat saba, mille tagajärjena on madalamad kohad kõikidest väiksematest asjadest puhtaks pühitud. Peab arvestama sellega, et tosa on kutsikas kuni 1.5 aastaseks saamiseni ja selline “kutsikas” on juba täiskasvanu mõõtu, kuid ei tunneta oma jõudu.

Täiskasvanud tosa on väga rahulik, enesekindel ja domineeriv. Kui aga tosa tunnistab, et tema juhiks on peremees, siis ei ole koera, kes oleks samavõrd andunud oma peremehele. Tosad reageerivad väga hästi kõnetoonile, nad teevad vahet erinevate varjundite vahel. Perest saab tosa “kari”, mida ta kaitseb 24 tundi ööpäevas. Tosa peaaegu kunagi ei haugu, samuti ei hoiata tosa rünnakust – kui ta tunnetab ohtu, siis ründab kohe.

Tosad võtavad oma pere lapsi kiiresti omaks ja kunagi ei hammusta ega näksa. Kuid koera suuruse tõttu ei tohi last jätta tosaga omapäi, koer võib last kasvõi mängides tõugata.

Sotsialiseeritud tosa on teiste koerte vastu üsna tolerantne, kuid isase pidamine koos teise sama suure ja dominantse isasega on võimatu.
Tosat saab koolitada, kuid ainult pehmelt – kurjaga ei saavuta midagi. Tosa koolitus on pikk protsess. Kaitsekoolitust tosa tavaliselt ei vaja – sellega saab koera isegi rikkuda, kui asjaga tegelda ebaprofessionaalselt.

Karvahooldus on väga lihtne – ainult kammimine ja vajadusel pesemine.
Lühikarvaline tosa ei sobi Eesti oludes väljas pidamiseks. Talvel tuleb vältida eriti pikki jalutuskäike.
Tõu dominantsus (eriti isaste puhul) muudab selle koera algaja koerapidaja jaoks ebasobivaks.
Tosa ilastab palava ilmaga, kui on erutatud või joob.

Suurimaks terviseprobleemiks on tosa puhul puusade düsplaasia. Koera valimisel tuleb alati pöörata tähelepanu vanemate düsplaasiauuringute tulemustele. Samuti suureks probleemiks aretusmaterjali vähesus – väga sageli on kasutatud suguluspaaritusi.

Tosa vajab sünnist peale kvaliteetset toitu, mis on mõeldud just suurtele ja rasketele tõugudele.

koostas Evelina Sotnikova