ARETUS

Koeratõud tekivad teadliku tegevuse tulemusena ning tõu loomine nõuab sageli pikaajalist aretustööd ja valikut niihästi funktsiooni kui ka välimuse osas. Tõug on seega tüübilt nii stabiilne, et ühe tõu esindajate paaritumisel tulevad ilmale ainult sama tõu isendid. Aastasadade jooksul toimuvad igal juhul aeglased muutused ka tõu siseselt. Siin on mõjuteguriteks ühiskonna nõudmised koerte ja nende funktsioonide suhtes ning keskkond (ühed rõhutavad koera tööoskusi, teised näituseomadusi, nt. karvkate). Hea näide on puudel. 16. saj. Prantsusmaal jämedakoelisest ja mitte just suursugusest jahikoerast on kujunenud praeguseks elegantseks ja äärmiselt dekoratiivseks seltsikoeraks.

Algselt aretati koeri mingiks konkreetseks otstarbeks (kodu kaitsmine, karja valvamine, jahtimine). Inimesed tegid valikuid, lähtudes põhimõttest, et tulemuseks oleks parim töökoer. Kroonitud pead aga lisasid koera aretusesse uue suundumuse, mis pidas silmas enam koera kuju ja temperamenti. Tekkis uus rühm koeratõuge – dekoratiivkoerad, keda inimene pidas esteetiliste ja teiste vaimsete vajaduste rahuldamiseks. 19. sajandi keskpaigaks oli välimuse järgi aretatud koerte omamine kogu Euroopa jõukamale rahvale juba tavaline. Samase aega jääb ka kennelklubide tekkimine, tõugude klassifikatsioonisüsteemi loomine ja esimesed tõustandardid.

Eestis reguleerib tõuaretust Eesti Kennelliidu tõuraamatumäärus. Kõik tõukoerad on kantud Eesti Kennelliidu tõuraamaturegistrisse.

Tõugude klassifitseerimine.

Sedavõrd, kuidas koerte erinevaid füüsilisi omadusi aretamise käigus rõhutati, võimaldamaks neil oma tööga paremini toime tulla, arenesid välja selgesti eristatavad koerte “tüübid”, mis klassifitseeriti nende võimete järgi. Esimene Kennelklubi ((British) Kennel Club) loodi Suurbritannias ja nende väljavalitud tõutüübid klassifitseeriti praktilisel alusel : jälje- (Hound g.)linnu- (Gundog g.)töökoerad (Working g.) ja terjerid (Terrier g.). Klassifikatsioon jätab suure hulga koeri välja, see tõttu on Kennelklubil veel kaks kategooriat : kääbuskoerad (Toys) – kriteeriumiks suurus, mitte rakendus – ning tarbekoerad (Utility g.), valik suurepäraseid tõuge, enamus võõramaise päritoluga, kelle üksmeelse kategoriseerimisega oli valiku tegijatel ilmselgelt raskusi. Ameerika Kennelklubis (American Kennel Club) kehtiv klassifikatsioon peegeldab teatud ulatuses Suurbritannia jaotust. Mandri-Euroopas asutatud Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon (Federation Cynologique Internationale) jagab koerad põhjalikemasse kategooriatesse, mis annab selgema ülevaate nende praktilistest rakendusaladest : lamba- ja karjakoerad, mastifid, pinšerid, šnautserid, šveitsi mägi- ja karjakoerad, terjerid, taksid, spitsid, primitiivsed liigid, jäljekoerad ja nende sugulased, osutajad, kättetoojad, sagi peidupaigast väljaajajad ja veekoerad, kaaslased ja sülekoerad, ning nägemise abil jahti pidavad hurdad. Kui see loetelu ongi põhjalikum ja kirjeldab koerte erinevaid rakendusi, siis ei kajasta ta ikkagi koerte rollide tõelist eripalgelisust.

Tõustandard.

Kogu tänapäevane künoloogiline töö põhineb tõukirjeldustel ehk tõustandarditel. See on koerakasvatajale ja kõigi kohtunikele kohustuslik, mille sisu respekteeritakse ning sihte ja pürgimusi järgitakse. Tõustandart kirjeldab detailselt, milline peab koer välja nägema, et olla tõu ideaalne eksemplar. FCI-s on kokku lepitud, et iga koeratõu päritoluriigis on kennelorganisatsioon, millel on őigus koostada tőustandardit. Eesti on kirjutanud eesti hagijale.

Isegi kui tõustandardid näivad süütutena, võib nende loomise ja kohandamise taga peituda varjatud eesmärk. Kui Nõukogude Liit 20. sajandi keskpaigas enamuse Soome Karjala alast anastas, sai ta kodumaaks sadadele karjala karukoertele, keda hiljem nimetati ümber vene-euroopa laikadeks.

Allikas: Vikipeedia

 

 

 

WP-Backgrounds Lite by InoPlugs Web Design and Juwelier Schönmann 1010 Wien