Inglise mastif


Ajalugu

Erinevad autorid on arendanud palju erisuguseid teooriaid määramaks kindlaks selle tõu algupära. Meile peaks aga kõige tähtsam olema see, milline on see tõug praegu ja kuidas ta selliseks sai. Hoolimata hulgalistest eriarvamustest selle kohta, kuidas on mastif oma algupära saanud, on enamus siiski üksmeelel, et selle tõu loojad, keda me tänapäeval teame, on britid.

Kõikidest nendest riikidest, kes tegelesid mastifite kasvatamisega, olid just britid need, kes aretasid teda kõige puhtamas vormis, ja neile võlgneme me tänapäeva mastifi. Nad pidasid mastifeid, et need valvaksid nende losse ja maavaldusi, koerad päästeti ööseks lahti kaitsmaks territooriumi sissetungijate eest. Räägitakse, et Henry VIII olevat kinkinud Hispaania Charles V-le nelisada mastifit lahinguväljal kasutamiseks.

Leghi suguvõsa Lyme Hallis Chesire’is, kes sai maavaldusi Richard II (1377–1399) ajal, hoidis ja kasvatas mastifeid üle mitme sugupõlve. Stowe Aastaraamatu kohaselt olevat kuningas James I (1603–1625) saatnud kingituseks kaks Lyme Halli mastifit Hispaania kuningas Philip II-le. Needsamad või nende otsesed järglased on need mastifitüüpi koerad, keda kujutatakse kuulsatel portreedel koos Hispaania kuninglike lastega.

Teised allikad viitavad, et sõjakoertena kasutasid mastifeid ka muistsed keldid, koerad järgnesid oma peremeestele lahingutes. Kui romaanid vallutasid Britannia, võtsid nad sealt kaasa koeri Itaaliasse ja kasutasid neid varanduse ja vangide valvuritena, samuti kasutasid nad koeri võitlusareenil.

Mastif on üks nendest vähestest tõugudest, keda mainitakse ka kuningas Canute metsaseaduses (The Forest Law), mis oli üks esimesi kirjalikke seadusi Inglismaal. Selle kohaselt oli nõutud, et maksuametnikud kontrolliksid mastifeid tegemaks kindlaks, et koera mõlema esikäpa keskmine varvas oleks eemaldatud ning koer ei saaks joosta nii kiirelt, et püüda kinni hirve (kes traditsiooniliselt kuulusid kuninglikule perekonnale). Maksuametnikud ei ole läbi sajandite palju arenenud, karistused nõudmiste eiramise eest olid karmid. Metsaseaduse kohaselt mainiti mastifite pidamist just seoses kaitsefunktsiooniga.

Elizabethi ajastul kasutati mastifeid võitluses metsloomadega (karud, tiigrid jne), tavaliselt kuninganna võõrustuspidudel. Kui seda julma spordiala enam ei peetud, jätkasid mastifite kasvatamist Devonshire’i ja Sutherlandi hertsog, Harringtoni krahv ja teised aadlikud.

Palverändurite nappide ülestähenduste järgi olid Plymouthi kolonistidel Mayfloweri pardal rännakul Uude Maailma kaasas kaks koera: mastif ja spanjel.

Inglismaal said koeranäitused populaarseks 18. sajandi keskpaiku. Rikkad inimesed pidasid ja kasvatasid mastifeid ja hakkasid esimesena registreerima sugupuid. Need olid registreeritud organisatsioonis, mida võis toona pidada ainsaks Kennel Klubiks maailmas, Inglismaa Kennel Klubi (The Kennel Club in England).

Maailmasõdade aegu kasutati mastifeid laskemoonavankrite vedamiseks rindel. Ameerikas esines neid tihti just istandustes valvekoertena.

Mastifi suurus ja tema vajadus süüa umbes sama palju kui täiskasvanud inimene tegid tema pidamise tavainimestele liiga kulukaks. Erandiks olid vast ainult lihapoodnikud ja Inglismaal hüütigi neid teinekord lihunike koerteks (the Butcher’s Dog), kuna ainult lihapoodnikul jagus piisavalt liha, et mastif ära toita, ja võis seetõttu pidada seda koera, olemata ise rikas.

18. sajandi lõpupooleks oli mastifite populaarsus kahanenud, ent siis hakati neid koeri eksportima Ameerikasse ja nende populaarsus kasvas veidi. Esimese maailmasõja ajal kahanes koerte arv Inglismaal uuesti ning 1920. aastate paiku olid nad selles riigis oma puhtamas vormis pea välja surnud. Sel ajajärgul peeti väga ebapatriootiliseks pidada koeri, kes söövad päevas sama palju kui sõdur, mistõttu suleti hulgaliselt suuri Kenneleid.

Teine maailmasõda suretas pea lõplikult selle tõu Inglismaal. Sõja lõppedes toodi sisse uut verd Kanadast ja Ameerika Ühendriikidest, et tõugu taaselustada. Praeguseks on mastifi esindatus õnneks küllaltki tugev, ehkki suurem osa neist elab Ameerika Ühendriikides.

Tänapäeva kasvatajad kasvatavad mastifeid just tema leebuse pärast ja on aretanud välja ideaalse kaaslase – piisavalt suure, et peletada sissetungijaid, kuid siiski piisavalt lahke usaldamaks teda laste seltskonda.

Inglise keelest tõlkinud
Ines Rantanen

Inglise mastif standard – EKL