Tosa

Bushido of Twierdza Samuraja

Ajalooliselt on paljudes Jaapani osades olnud ja on praegugi veel väga populaarsed koeravõitlused, millel ei ole midagi ühist tänapäeva Euroopa ja Ameerika põrandaaluste veresaunadega. Nendel võitlustel ei tohi koerad teineteist hammustada ja see vaatemäng meenutab rohkem sumot: koer peab oma vastase kogu massiga suruma vastu põrandat. Hammustamine, liigne agressiivsus vastase suhtes ja haukumine ringis toovad kaasa koera diskvalifitseerimise. Keskajal kasutati Jaapanis sellistel võitlustel Nihon-Inu – keskmise suurusega laikataolist jahikoera, keda peetakse kaasaegse tosa üheks esivanemaks. Neid ristati alguses ka samuraidele kuuluvate sõjakoertega, niinimetatud “samuraide varjudega”, kelle kohta on teave puudulik.

Tosa Ken Dog

1854. aastal, kui Jaapan oli loobunud isolatsioonipoliitikast ning Euroopa meremehed tõid sisse mõned Euroopa koerad, prooviti neid kasutada ka samadel koeravõitlustel ning algas Nihon-Inude kaotuste rada. Tosa provintsi (tänapäeva Kochi provints) kasvatajad ei suutnud sellise asjaoluga leppida ja alustasid tõu täiustamist. Nihon-Inut on ristatud Saksa dogi, Inglise mastifi, buldogi, verekoera, bullterjeri ja pointeriga. Täiustatud tõug sai nime oma sünnikoha, Tosa järgi.

Teise maailmasõja ajal olid tosad väljasuremise äärel, kuid andunud kasvatajad peitsid mõned aretuskoerad või viisid need sõja ajaks riigist välja.

Isegi praegu on tosad haruldased – ja seda ka oma kodumaal. Kõige suurem populatsioon on säilinud Kochi provintsis, kus praegugi korraldatakse ametlikke koeravõitlusturniire. Võitlustšempion saab tiitli “Yokozuna”, mis on sama, mida saab sumo tšempion. Neil on ka samad privileegid. Võitlustosa traditsioonilise riietuse maksumus ulatub kümnetesse tuhandetesse dollaritesse.

Jaapani kasvatajad ei müü koeri väljapoole riiki, ainukeseks võimaluseks tosat saada on see, kui kasvataja kingib selle haruldase koera mõnele lugupeetud inimesele (nt on tosa saanud kingituseks üksikud USA kubernerid ja senaatorid, ka mõned Euroopa kogenud kasvatajad, kelle aretustööd jaapanlased on tunnustanud).

Võitluskoera nimi on toonud tosadele halva maine, kuna poliitikud ei tee vahet Jaapani ja Ameerika/Euroopa koeravõitlustel. Praegu on tosade pidamine rangelt keelatud Inglismaal, Taanis, Norras, Austraalias, mõnes Saksamaa ja Šveitsi regioonis, Islandil, Trinidadis ja Tobagos, Hongkongis ja Singapuris. Euroopa enamikus riikides on tosad aga võrdsustatud relvaga ning tosa kutsika soovija peab taotlema luba tosa pidamiseks nagu relva puhulgi.

Näituse-tosa on alati punast värvi, võimalikud on küll punase eri varjundid, kuid reeglina: mida punasem, seda parem. Lubatud on valged laigud rinnal ja “sokid” käppadel. Hiljuti on tunnustatud ka must ja brindle (triibuline) värvus.

Tosad on pigem ihukaitsjad, oma “kari” on neile territooriumist tähtsam, kuigi nad ei lase võõrast oma territooriumile ilma peremehe loata. Seda tõugu tuleb hoolikalt sotsialiseerida kutsikaeas, et vältida probleeme täiskasvanud tosaga.

Isegi tosa välimus räägib sellest, et sellisse koerasse tuleb suhtuda teatud aukartuse ja tõsidusega. Tosa vajab peremehe lähedust, teda ei tohi mingil juhul üksinda õues pidada – see rikub koera psüühika paratamatult. See tõug on loodud järgnema oma peremehele kõikjal.

Standardis on ette nähtud ainult miinimumkasv: 55 cm turjakõrgus emastel ja 60 cm isastel.

Kaal emastel 40–65 kg, isastel 55–100 kg. Suured vahed on tingitud sellest, et traditsiooniliselt on olemas tõusisesed kaalukategooriad: kerget, keskmist ja rasket kaalu võitlustosad.

Kutsikana on tosa üliaktiivne – kogu aeg liigub, hüppab, liputab oma võimsat saba, mille tagajärjena on madalamad kohad kõikidest väiksematest asjadest puhtaks pühitud. Peab arvestama asjaoluga, et tosa on kutsikas kuni 1,5-aastaseks saamiseni ja selline “kutsikas” on juba täiskasvanu mõõtu, kuid ei tunneta oma jõudu.

Täiskasvanud tosa on väga rahulik, enesekindel ja domineeriv. Kui aga tosa tunnistab, et tema juhiks on peremees, siis ei ole koera, kes oleks samavõrd andunud oma peremehele. Tosad reageerivad väga hästi kõnetoonile, nad teevad vahet eri varjundite vahel. Perest saab tosa “kari”, mida ta kaitseb 24 tundi ööpäevas. Tosa ei haugu peaaegu kunagi, samuti ei hoiata ta rünnakust – kui ta tunnetab ohtu, siis ründab kohe.

Tosad võtavad oma pere lapsi kiiresti omaks, ei hammusta ega näksa kunagi. Kuid koera suuruse tõttu ei tohi jätta last tosaga omapäi, sest koer võib teda kas või mängides tõugata.

Sotsialiseeritud tosa on teiste koerte suhtes üsna tolerantne, kuid isase pidamine koos teise sama suure ja dominantse isasega on võimatu.

Hakim of Twierdza Samuraja

Tosat saab koolitada, kuid õrnalt – kurjaga ei saavuta midagi. Tosa koolitamine on pikk protsess. Kaitsekoolitust tosa tavaliselt ei vaja – kui tegelda asjaga ebaprofessionaalselt, on suur oht koer hoopis ära rikkuda.

Karvahooldus on väga lihtne – ainult kammimine ja vajaduse korral pesemine.

Lühikarvaline tosa ei sobi Eesti oludes väljas pidamiseks. Talvel tuleb vältida pikki jalutuskäike.

Tõu dominantsus (eriti isaste puhul) muudab selle koera algaja koerapidaja jaoks ebasobivaks.

Tosa ilastab palava ilmaga, kui on erutatud või joob.

Suurimaks terviseprobleemiks on tosa puhul puusade düsplaasia. Koera valimisel tuleb alati pöörata tähelepanu vanemate düsplaasiauuringute tulemustele. Suureks probleemiks on ka aretusmaterjali vähesus – väga sageli on kasutatud suguluspaaritusi.

Tosa vajab sünnist peale kvaliteetset toitu, mis on mõeldud just suurtele ja rasketele tõugudele.

Koostas Evelina Sotnikova

Tosa standard – EKL

Pildid lehelt http://www.shaku1.com/hirose.html, millel nad illustreerisid intervjuud Tosa Fighting Center in Kochi, Japan presidendi hr. Takashi Hirose’ga

 

Täname piltide eest järgmisi kasvatajaid ja kenneleid…

 

WP-Backgrounds Lite by InoPlugs Web Design and Juwelier Schönmann 1010 Wien